1.päev, Hong Kong, Hiina
See oli nüüd igatahes üks väga pikk päev.
Tallinn Helsinki lennuk oli silmini täis ja vastikult plärisevate propelleritega. Vaatamata kartustele läks Helsingis kõik väga sujuvalt – väljuva lennu värav oli kohe saabuva kõrval.
Londoni suunduv lennuk oli juba oluliselt kobedam. Iga 3m tagant olid laes displeid, mis muuhulgas lennuki ninas oleva kaamera pilti tõusu ja maandumise ajal üle kandsid. Aga kasutu, sest pimedas polnud sealt niikuinii midagi näha. Küll osutusid muljetavaldavaks Londoni tuled lennuki aknast. Selline tsivilisatsiooni elektritulede valgusniidistik tihedemate ja hõredemate klompidega ulatus silmapiirini. Ja veel jäi silma, et London on suhteliselt vesine koht.
Järgmise lennu peale ümberistumiseks pidime bussiga neljandasse terminali sõitma. Bussijuht istus muidugi kogu reisi kõrvalistmel. Heathrow neljas terminal ise oli pettumus – vähe atraktsioone ja kaubandust, mis meie nelja ootetundi võiks sisustada. Aeg läks raskelt, lennukis äraistutud selg valutas ka vastikult. Sain Kallelt mingit salvi, mis naha põlema paneb. Ehk siis tuimestab seljavalu seeläbi, et nüüd on sul uus ja hoopis teravam nahavalu. Siiski, üks atraktsioon seal neljandas terminalis on – ühes raamatupoes sattusime peale Hugh Grant’ile.
Järgmise masinana anti meile ette suur Boeing 747. Selline küüruga ja kohati kahekordne.
Esimene, mis silma jäi oli, et stjuardessid on öö-koledad. Teine mulje oli, et iga seljatoe sees on reisijale personaalne ekraan, milles miskit 18+ videokanalit ja lennuinfo. Seda oli silmal juba parem vaadata. Meie kohad olid kogu lennuki eelviimases reas, mistõttu söök lasi ennast oodata.
Pärast kahte veinikest, sööki ja filmi saaabus uni, koduse aja järgi nii 2..3 paiku. Miskit 4..5 tundi suutsin magada. Lennuki aknakatted olid alla tõmmatud, nii, et väljas toimuvas ja ajaarvamises polnud erilisi pidepunkte. Vahepeal natuke raputas ka. Kuskil Moskva kandis, ma mäletan. Hommikul siis soe söök ja olimegi kohal. Hong-Kongis kell ca 1600.
Maapeal, kohe lennukikoridorist väljudes tabas meid esimene vastulöök. Kole tütarlaps punases hoidis käes silti Ruti nimega ja teadis rääkida, et Ruti-Kalle kotte selle lennuki peal nüüd küll ei ole. Minu ja Kadri kilekookonid olid aga ilusti tervelt kohal. Puuduv pagas lubati saabudes hotelli järgi toimetada.
Otsustasime lennujaamast HK saarele sõita bussiga (miskit 40 HK$). Saime bussi teisel korrusel esimese rea – suurepärane väljavaade. Sõit pimedas tuledesäras linna oli silmiülendav. Ulmefilmidest tuttavatest kaadritest, kus taevakõrguste majade vahel õhus risti rästi kihutavad sõidukid, olid puudu vaid ainult need ülemiste korruste sõidukid.
Võimsad vaated. Linna südame lähenedes liiklus takerdus ja veetsime ummikutes ca 40 min. Sellest poleks suurt lugu olnud, kui just bussi konditsioneerid täiega poleks jääd tootnud. Seda toredam oli bussist väljudes linna soe ja sumisev atmosfäär. Astusime ca 200m pikki tänavat tagasi hotelli Empire. Saime toad 17 korrusel, nii keskpärase vaatega. Pärast kosutavat dušši läksime linna peale.
Öised pilvelõhkujad olid silmale ahmimiseks. Süüa otsustasime lõpuks ühes 10m2 suuruses kohalikele suunatud putiigis. Inglise keelt ei räägitud, tellimine käis piltide ja näppude vahendusel. Söök oli jube. Räägin siin enda eest –teistel läks võibolla tiba paremini. Ja anumatest raskesti kättesaadav oli kõik ka. Ca 50 eek nägu oli see õppetund. Nurgapoest läbi ja hotelli magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar