7.päev, Bali, Indoneesia
The Rafing Day.
8:15 oli väike maugli valge autologuga meil hotellis vastas. Sõit kõrgemale kestis päris pikalt, ca 1h. Läbisime mitmeid ilusa vaatega maastikke, peamiselt Ubudi ümbruses.
Rafting algas sellega, et all sügaval jõeorus polnud korraldajatel ootamatult elektrit, millega kummipaat täis puhuda. Pärast mõningast sebimist pumpasid mauglid selle käsitsi täis. Kapten Lopez (või mis ta oligi) osutus vigurvänt-maugliks, kes igal võimalusel sõitu ekstreemsemaks keerata püüdis. Väga tänuväärne temast. Omajagu sisukust reisile pakkus võitlus teiste paatkondadega. Agressiivne veesõda oli mõnus jahutus kuumavale päikesele. Loodus oli väga ilus – sügav org, kosed, lopsakad palmid, aegajalt pärismaalaste rookatustega osmikud ja pankrottiläinud hotellikompleksid. Paar suuremat sisalikku päevitas ka kaldaäärsetel kividel.
Ühe koha peal seletas Lopez, et käänaku taga on meie reisi lõpp ja loopis meid üle parda. Nii me siis hulpisime oma päästevestides allavoolu ja ronisime lõpuks kaldale väga ilusa korrastatud aiaga majapidamises. Meie riided ja kotid olid selleks ajaks juba sinna toimetatud. Kusagile sinna jõkke jäid aga Kalle päikeseprillid. Käisime väliboksis dušši all ja sõime kerge lõunasöögi. Pärast sööki ootas meid 300 ränka trepiastet jõeorust üles tee äärde, kus väike maugli meid autoga ees ootas.
Kell oli vist kuskil pool üks, ehk pool päeva alles ees. Palusime mauglil ennast hotelli asemel hoopis Kutasse viia. Nii 15min vähese intensiivsusega kauplemist, ja leppisime kokku 20 tuhande ruupia peale.
Kutas oli meie eesmärgiks rand ja lainelaua proovimine. Müügikärbsed sumisesid väga tüütult ja kuna me rannas mingeid riietuskabiine ei täheldanud, tuli see operatsioon otse müügikärbeste tähelepanu keskmes elegantselt läbi viia.
Surfilaua kauplemine algas 70K pealt. Lõpetasime hinnaga kaks lauda 50K eest. Vesi oli räigelt soolane ja kohe selgus ka, et lainete taha murdmine on füüsiliselt täitsa kurnav. Järgmiseks selgus, et palja kõhuga laua peal rabeledes hakkab tempokalt kõhu pealt nahk lahkuma. Ca pooleteise tunniga olime füüsiliselt nii muserdatud, et viisime lauad hea meelega tagasi. Kogu selle mässamise skooriks jäi minul ca 4..5 “sõitu” ja Kallel vast paar tükki rohkem.
Järgmiseks oli meil ülessanne leida Kutas hotell selleks perioodiks, kui me ca nädala pärast Lombokilt tagasi Balile saabume. Tiirutasime mööda väikeseid tänavaid kammides Lonely Planetis märgitud hotelle. Lõpuks otsustasime, et broneerime Poppies Lane 2 peal vaid öö vastu äralendu. See peaks meile jätma piisavalt aega shoppamiseks. Kõigil oli Kutast totaalne siiber. Võtsime “transpordi” tagasi hotelli Sanuris.
Kuhugi sinna surfilainetesse jäi aga minu käekell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar