13.päev, Lombok, Indoneesia

Hommik taas varajane – kell 8:00 olime pakitud ja valmis edasi liikuma Gili saartele. Dreamdiveri auto korjas veel kahest hotellist kolm inimest peale ja sõitsime ca pool tundi edasi külasadamasse Bangsalis. Kibekähku paadile ja suund Trawanganile. Algul tundus, et tuleb lihtne kruiisimine, aga mida kaugemale Lombokist, seda suuremaks lained läksid. Vasaku parda rahvas oli igatahes märg.

Saarel oli meil paadil vastas meie divemaster Mathias. Viskasime asjad klubi taha bungalosse ja istusime laua taha ülekuulamisele. Kes, kuipalju ja mis litsentsiga? Ja miks Priit sellise ajutise litsentsiga? Loobusime kirjalikult ka kõigist õigustest. Järgnes sobiva varustuse valik. Teenindus oli väga meeldiv aj professionaalne. Ca tund pärast maabumist olime juba paadis ja teel esimesse daivspotti – Shark Point.

Selgees üle parda, koguneme paadi taga ja, alla. Mul oli taas tõsiseid probleeme tasakaalustamisega. Teised oli ammu all ja hoovus kippus mind teistest eemale viima. Lõpuks suutsin oma kanalid läbi puhuda ja sain ka alla, kus teised juba kilpkonnaga mürasid. Sel korral nägime neid veel paar tükki, ühel olid ka mingid satelliitkalad kõhu all. Õppisime hoovusega korallide kohal hõljudes tõusma-langema. See oli meile kõigile esimene hoovuse kogemus. Väljudes selgus, et mul oli veri ninast väljas. Arusaamatu.

Tagasi klubis. Liitusin sakasa poistega, kes mängisid klubi basseinis võrkpalli. Päris lõbus oli. Ainult et basseini vesi oli tulisoolane. Päike tuli välja ja kõrvetas päris karmilt, lõpuks otsisime juba varju.

Pärastlõunane sukeldumine toimus klubi juurest peaaegu otse üle naabersaare Meno serva all. Kats seekord meiega kaasa ei tulnud. Seni superilusat ilma ähvardas ränk vihmapilv. Hüppasime kiiresti vette, et mitte märjaks saada. All käis äge ralli – hoovus oli päris tugev, no ma pakun et 15km/h näiteks. Nägime paari kilpkonna ja muud pudi. Aga peamine tähelepanu oli hoovusel.

Kui olime tagasi paati roninud toimus äkki elavnemine – ca 20 m kaugusel märgati veepinnal uime. Paar instruktorit hüppasid vette ja hakkasid sinnapoole ujuma. Kui ma aru sain, et hai see ikka ilmselt ei ole, hüppasin ka neile järele. See oli Manta Rai, kes ujus aeglaselt tiibu lehvitades veepinna läheduses. Sain talle miskit 2..3 meetri läheduselse aga väsisin kiiresti ja läksin tagasi paati. Pärast läksin uuesti juba lestadega ja siis sain raile nii lähedale, et oleksin võinud patsutada. Aga ma ei olnud päris kindel, kas see on hea mõte. Kohalike jutust võis aru saada, et meil on vedanud. Et ega Manta Raid nii tihti siin ei näegi.

Vee all olles oli muideks ka see äge vihmatorm meist üle läinud. Nii et me jäime kuivaks.

Tagasi kaldal ja pestud, sõime rannas lavatsil laisalt õhtust. Oli väga ilus ja mõnus.

Õhtu lõpetas sealsamas kõrval välikino. Rahvas vedeles patjade-madratsite peal ja projektoriga näidati seinale The Mexican/Desperado 2 nimelist jõledust.