5.päev, Bali, Indoneesia

Esimene hommikusöök hotellis. Juubeee hea. Ilusas stiilses paviljonis ilusa aia sees.

Sõlmisime mr Wiraga kokkuleppe, et järgmisel päeval korraldab ta meile ringsõidu, kus ta ise ka giidi rollis on. Üritasime korra ka hinda rääkida, aga mees tegi väga tõsise näo ja teatas, et tema hinnas bull-shitt puudub. Leppisime siis 300,000 auto ja giidi teenuste eest, ja muud kulud nagu piletid ja söögid maksame jooksvalt.
Siis viskas mr Wira autojuht meid Bali pealinna Denpasari. Ütlesime, et “kesklinna”, mis ilmselgelt tekitas segadust – selline mõiste Denpasaris puudub. Leppisime siis, et muuseumi juurde.

Hull liiklus ja ummikud. Kaardil suht pisike ots võttis ilmatu aja.
Muuseumi pilet ei maksnud suurt midagi ja kohe hakkas ka pudikeelne giid varmalt teed juhatama. Nagu hiljem selgus, polnud tal muuseumiga ilmselt suurt midagi pistmist ja lahkudes teatas, et tema teenus maksis nüüd 1usd nägu. Üldiselt oli see “muuseum” üks väga hale üritus ja sai ootamatult kiiresti otsa. Kolasime siis edasi niisama piki Denpasari suuremat ( ja vägagi koledat) tänavat.

Ja siis meil joppas ikka jubedalt. Äkki kostis eemalt kummalist lärmi ja tänavaga ristus mastaapne matuserongkäik. Haakisime end sellele külge ja vaatasime “surnuaial” terve pika tuhastustseremoonia ära. Sellise ootamatu sündmuse jaoks polnud me kohaselt riides aga kohalikud suhtusid kontvõõraisse vägagi sallivalt. Korduvalt jagati kõigile ka konserveeritud vee topse (omakeste kulul ilmselt). Tuhastamine ise kippus natuke venima, miskit 3h veetsime seal kuuma päikese käes.

Denpasarist sõitsime imeväikese pikisuunas pinkidega traspordivahendil Jimbarani. Selle paiga tõmbenumbriks on Raamatus märgitud kohalike kaluritega sümbioosis toimivad kalarestoranid otse rannal. Plasttoolidega nigelead urkad. Valisime endale grillimiseks mingi punase kala nimega “snäpper”. Kalal ja muul lisanduval polnud väga vigagi. Ka kohalikud kärbsed arvasid ilmselt sama – plikad nägid kurja vaeva nende peletamisega.

Söögi lõppedes tekkis “restorani” 3 kitarristiga bänd, kes üritas tasulise laulu üles võtta. See tuli neil siiski kuludesse kanda. Otse loomulikult taipas peremees meile ka transporti pakkuda enne kui me ise selle peale mõeldagi oleks jõudnud.

Tegelt juhtus Jimbaranis enne õhtusööki veel selline lugu, et sel ajal kui me mööda randa jalutasime ja ookeani vett proovisime, jõudis sinna ühe tuhastusmatuse finaal. Kirev rongkäik koos gamelan-orkestriga tõi randa kadunukese tuha, et see pidulikult merre puistata.

Jimbaranist transporteerusime tagasi hotelli Sanuris. Mõnulesime basseinis ja selle serval.

Kell kaheksa saabus sinna ka Herry koos oma “Ameerika naisega”. Lobisesime päris pikalt ja kangutasime pisut ka planeeritava sukeldumise hinda. Herry oli nimetanud ca 90 usd nägu, samas oli mingi noormees meile päeval rannas pakkunud enam-vähem sama asja 50usd eest. Leppisime, et kui Herry teeb hinna 70usd ja viskab meid selle eest pärast sukeldumist ka Lovinasse mõnda sobilikku hotelli, siis lööme käed. Herry ütles, et ta vaatab, mis teha saab.

Hiljem istusime veel basseinibaaris, jõime pakse puuviljamahlu ja arendasime kohaliku baarinaisega vestlust. Too keskealine bali naine tunnistas, et oli alles mõne aasta eest avastanud, et tegelikult see jõuluvana värk ei olegi päris