6.päev, Bali, Indoneesia

Mister Wira tuuri päev.

Algus kell 9:00. Meie suur juht mister Wira oli end selleks puhuks rahvuslikesse rõivastesse riietanud.

Esimene stopp oli kusagil külas, kus meile (ja veel nii 30 turistile) Barong tantsu etendati. Wira tegi meile enne etendust väikse tuuri ka back-stage, kus grimm ja kostüümeerimine käsil oli. Tants-teater kestis ca tunni ja oli täitsa OK üritus.

Stopp number kaks oli “Hõbedaküla”. Ehk keerasime külas ühe maja hoovi, kus tütarlaps pidas ni 3 minutise loengu, et mis nad seal teevad ja juhatas meid siis kiirelt edasi näitusesaali. Korrektsem oleks seda siiki müügisaaliks nimetada. Silmaga oli näha, et meie lahkumine ilma ostuta neis nördimust tekitas.

Järgmine peatus – “Tempel 10. sajandist”. Täitsa normaalne vabaõhukompleks saronginõude ja vabatahtliku annetusega koos registreerimise ja allkirjaga. Mr. Wira pealekäimisel tegime seal ka igati korrektsed turistifotod ära.

Järgmine peatus – “Puunikerdajate küla”. Sisuliselt kordus “hõbedaküla” stsenaarium lühikese loengu ja näitusmüügiga. Ka meie säilitasime meelekindluse ega ostnud midagi.

Järgmine peatus – “Mixed plantation”. See lõks oli juba pisut toredam – meile näidati erinevate eksootiliste viljapuude elusaid makette ja lõpuks saime erinevaid vilju endeid ka proovida. Osa olid tõesti ennenägematud. Proovimine läks sujuvalt üle aktiivseks müügiks ja seekord me murdusime – ostsime kaasa erinevaid puuvilju ja pisut ka muud pudi. Päevi hiljem saime jälile, et näiteks ostetud ingveritee paki oleks Kuta supermarketist ka 10 korda odavamalt saanud.

Järgmine peatus “Volcano 1963” e. Gunung Batur kraater. Vana kraatri servalt avaneb väga võimas vaade selle sees kerkinud uutele noortele kraatritele. Autost väljudes oli aktiivmüügikärbeste parv agressiivsem kui eales varem. Aga vaade oli tõesti võimas.Nüüd järgnes sealsamas kraatri serval olevas restoranis kohustuslik lõunasöök. Viletsa maitsega buffet kirve hinnaga.

Järgmine peatus – “riisiterrassid”. Väga ilusad mahlakasrohelised vaated. Asja lörtsisid pisut ära jällegi müügikärbsed.

Järgmine peatus – “Monkey Forest”. Jälle pettumus. Nirus pargis ümber väikese templi elavad karja kaupa kassisuurused pärdikud. Suhteliselt apaatsed tüübid. Ja kõige selle eest pidi veel ka maksma!

Järgmine peatus – “Artisti kodu”. See oli üllatuspeatus, mida esialgses programmis kirjas ei olnud. Asi ise aga “hõbedaküla” ja “puiduküla” derivaat. Lühike jutt ja näitusmüük. Valmistasime sellele seltskonnale juba täie mõnuga pettumuse, marssides poole “müügisaali” pealt välja ilma mingi ostuta.

Järgmine peatus “Traditsiooniline Bali kodu”. Mingi külamehe majapidamisest on tehtud samaaegselt ka turistidele vaatamiseks läbikäiguhoov. Pererahvas toimetab omasoodu, üritades turiste mitte märgata. Eks nad teenivad selle pealt ka mõne kopika, nagu lõpus selgus. Kopika üleandmine pere vanimale ätile jäädvustati fotole.

Järgmine peatus – “hotelli tagasi”. Õhtul käisime veel oma “aia taga” rannas jalutamas ja sõime kergelt rannarestoranis. Super head toormahlad, tuleb tõdeda.