10.päev, Bali, Indoneesia

Panime siis kella 5:45 helisema, et kell kuus olla minekuks valmis. Keset ööd koputas keegi uksele. Tegin lahti, ukse taga oli maugli, kes küsis, kas mina olen Priit ja ütles, et 15min pärast olgu me paat nr 47 juures valmis. Kell oli faking 5:30.

Kell kuus olime siis rannas. Selgus, et neli reisijat paati ei mahuks, seega läheme kahe paadiga – 47a ja 47b. Miskit 45 min kulgesime mööda merd, nii kilomeeter kaldast eemal. Vaatlesime kaldajoont, mägesid ja igavlesime. Vahelduseks peksis mõni laine ka riietele. Lõpuks tekkis siiski mingi elavnemine ja kõik paadid merel – nii pea kümme tükki – võtsid kursi ühte punkti. Peagi märkasime selles suunas tõesti ka hüpevaid delfiine. Ega nad palju üle veepinna ei tõusnud ja liigset suurust ei saa neile ka süüks panna. Miskit 30..40tk võis neid isegi kokku olla. Kulgesid paralleelselt kaldaga, kõik paadid jälitamas. Selline trall kestis siis ca 45 minutit. Üks delfiinipoeg tegi oma sulpsu lausa meie paadi “stabika” kõrvalt. Aga no üldiselt ikka lahja värk.

Kui suund oli kaldale võetud muutus kapten jutukaks – et kust oleme jne. Mõistagi vormus see peatselt sujuvalt müügijutuks. Paadisõit heasse snorgeldamise kohta oli välja pakkuda. Paarsada meetrit enne randa hakkas põhi läbi paistma. Palju siniseid meritähti oli näha. Snorgeldamise kauba jätsime seekord siiski lõpuni viimata.

Läksime hotelli, sõime hommikust ja lasime basseini ääres päikest peale.

Siis panime motikatele hääled sisse, tibid tagaistmele ja suundusime mägedesse kadunud paradiisi demoma. Läbisime piltilusaid kohti ja tegime pilte. Ühel väga järsul tõusul selgus, et hobune teise käiguga kahte inimest üles ei vea ja peksin esimese sisse, törts gaasi ja juba oligi sõit kogemata tagaratta peal. Sain pisut riielda.

SingSing koske otsides sattusime pisukesse turistilõksu. Külapoisid korraldasid parkimise ja juhatasid meid oma lehmarada pidi kose juurde, talutades tüdrukuid raskemates kohtades kättpidi. Kokkuvõttes oli päris tore üritus. Maksime poistele jäätiseraha ja “parklas” ka mingitele kollidele ruts-kuuskümmend. Tegime katse ka kõrgemale mägedesse tõusta, aga taas läks tuuliseks, vihmaseks ja külmaks. Keerasime otsa ringi ning läbisime taas piltilusate vaadete ja vallatute kurvide vööndi.

Tagasi all, läksime hotelli vastas üle tee restorani sööma. Mis oli ikka kole peldik küll. Huvitaval kombel olid toidud seal aga maitsvaimad, mida me paaril viimasel päeval kogenud olime.

Kõhud täis, suunasid naised meid Kallega massaaži kogema. No ikka tõelises nurgataguses võpsikus oli see salong sisse seatud. Hämmastav oli, kuidas eraldi ruumides mind ja Kallet masseerivad tüdrukud täiesti sünkroonselt tegutsesid. Nimelt kui meid teatud etappidel laksuva rusikaga peksti, siis käisid matsud eri ruumides praktiliselt samaaegselt. Ja nii kogu tunniajase sessiooni vältel.

Salongist väljudes ei suutnud me vastu panna ürgsele kutsele ja panime motikatega viimast võtma. Sõitsime sportlikult üles mäkke, kuni asfalt lõppes ja alla tagasi ning viisime tsiklid tagasi.

Uurisime seal ka, mis võiks maksma minna reis Menjangan saare juurde snorgeldama ja selgus, et ikka mõttetult kalliks läheks.

Õhtu veetsime hotelli basseini ääres chillides.