16.päev, Bali, Indoneesia

Akna taga laksuvad lained – tähendab, lühike uni.

Pärast hommikusööki palusime perenaisel motikad hankida. Seekord anti mulle ette seni kõige kobedam Honda.Ja vihmakeebid pealekauba. Rutil oli terviseprobleeme ja nii jäi tema hotelli maha. Meie aga võtsime kursi mööda suurt teed Semalapura kaudu kuulsa Besakih templikompleksi poole. Kusagil Padangbay kandis tõmbas meid politsei ootamatult hoovi. Palus kabinetti ja istet võtta. Järgnevast keelepudrust hakkasid järgemööda selguma meie süüteod. Suunda me ju kindlasti ei näita. Ja load – seal pole kusagil sõna ‘international’. Pikapeale jõudsime kulminatsiooni – et nüüd tuleb protokoll teha ja siis jaanuaris kohus otsustab, mis meist saab. Samas, ta saaks ju meid ka aidata. Kui meie saaksime teda aidata. Abi illustratsiooniks oli tal mapi vahel näidata 20-euroseid rahatähti. “Unustasime” tema kabineti toolile 50K ruupiat ja surusime sõpruse märgiks käsi. Besakih’i poole teel külasid läbides, jäid silma tee ääres iga maja ees püsti torgatud kaunistatud ridvad. Uurimisel selgus, et need pannakse püsti suuremate pidustuste korral. Selgusetuks jäi, kas pidustused on tulemas või juba möödas.

Ca 1km enne Besakih’i on kontrollpunkt, kus tuleb osta pilet nii endale kui kaamerale. Järgmine oli ca 500 meetri pärast, kus noormehed resoluutselt teatasid,et motikad tuleb siia parkida ja siit edasi jala minna. Sama resoluutne oli nõue, et sarong peab selles punktist edasi keha ümber olema. Ja kui sul sarongi ei ole, siis tuleb see siin osta või rentida. Pisukese puiklemise peale rentis siis Kalle omale puuduva sarongi. Seepeale paluti meil lahkelt motikatele istuda ja võisime taas mõnisada meetrit ülesmäge sõita. Olime nüüd ilmselt templikompleksi alguses. Ja kohe selgus, et templitele me lähemale minna ei tohi. Vähemalt mitte ilma “temple village guardian” saateta. Selgitusi jagasid muidugi tollesama resoluutse grupeeringu noormehed. Tolle “village guardiani” teenete eest tuleks teha annetus südametunnistuse järgi, aga üldiselt on see 1usd nägu. Meil sai sellest kõigest nüüd siiber ja me lahkusime. Inimesed, hoidke eemale turistikohtadest!

Sõitsime piki ilusate vaadetega väikest teed tagasi alla Amlapurasse. Uus nähtus oli mingi bambusvõsa piirkond, kus tee läks nagu läbi tumerohelise tunneli. Uudne oli ka aia kasutamine tee ääres. Poolel teel saabus SMS, et Rutt on ellu tõusnud ja me suundusime hotelli. Pärast lõunasööki tabas meid uni.

Õhtuhämaruses otsustas Kalle samas kasvava palmi otsast kookospähkli ära tuua. Umbes poole ronimise peal sattus vandalismiaktile peale hotelli perenaine. Tädi arvas, et neil on tegelikult redel ka olemas. Järgneva tunni sisustas kookospähkli elementaarosadeks lammutamine.

Õhtul chillisime hotelli kohvikus. Kohalik vein Bali Brem osutus täielikuks rämpsuks.