15.päev, Lombok, Bali, Indoneesia

Sel ööl oli meil kasutada juba kaks lina. Magasime disko ja mulla mögina vahepeal.

Kuuldes, et hommikune sukeldumine tehakse Shark Pointis, otsustasime Kallega teha veel täiendava sukeldumise. Tüdrukud jäid maale.

Ülesanne oli ujuda ca 20m sügavusel kanjonite kohal. Töötas kerge hoogvus. Üsna pea pärast laskumist kohtusimegi esimese haiga. Päris kõva purts adrenaliini käis läbi. Teadmata täpselt, kuidas peaks haiga kohtudes käituma, tõmbusime Kallega mõlemad instinktiivselt meie pärismaalasest daivmasteri selja taha. Hai tegi ca 15m kaugusel pooltiiru ümber meie ja kadus. Nägime veel väga ilusaid sinitäpilisi stingraisid ja kilpkonnasid oli lausa jalaga segada. Läksin pea alaspidi ühe juurde uurima, et mida ta istub ja askeldab seal keset lõhutud korallilagendikku. Poiss krõmpsutas rahumeei korallipulkasid süüa. Proovisin kahe konnaga ka sõitu teha, aga selleks tuleks ikka väga kõvasti kilbist kinni hakata. Muidu rapsib lahti. Nägime veel paari haid. Neist viimane oli vast kõige suurem, nii üle-kahe-meetrine. Aga adrenaliinipauku enam ei kordunud.

Elu parim sukeldumine oli.

Tagasi rannas avastasime naised elu kaupa tegemas. Sellest me rohkem ei räägi.

Hakkasime vaikselt pakkima ja arveid maksma, et kella neljase laevaga saarelt lahkuda.

Kleepisime klubi klaasuksele ka Welcome-to-Estonia märgi märkimaks, et see koht pole nüüd eestlastest enam süütu.

Lobisesime paati oodates rutt-armu-ära-ilusa mehega seriaalist Saint Tropez ja meie daivmaster Mathiasega. Mathias teadis rääkida, et igal aastal jääb hoovuste tõttu paar ujujat puudu. Pajatas oma kogemusest vertikaalse hoovusega ja sellest, et kõige ohtlikum pole mitte hai, vaid väike kala, kes sind peast pureb.

Evakuatsioon saarelt algas vihmasajus, mis merel kerge tormi mõõtmed võttis. Vesi tuiskas nii ülalt kui alt. Maa oli kadunud. Mauglid olid enamasti läbimärjad ja lõdisesid. Meid päästsid kodust kaasa võetud kilemantlid, mis mauglitele palju nalja tegid. Presendi alla peidetud kotid suuremast uputusest pääsesid. Vaatamata tormile jõudsime ca poole tunniga Lombokile, kus praktiliselt kohe lakkas vihm, vaikis tuul ja paistis päike. Meil oli veel teoreetiline võimalus jõuda Lembarist kell kuus väljuvale praamile. Konsulteerisime staffiga meile vastu saadetud DremDiveri transpordis, kes arvasid, et nibin nabin ehk jõuab. Palusime ennast siis Senggigi jõudes kohe takso peale ümber istutada. Taksojuht ei jaganud inglise keelest suuremat midagi, ka numbreid mitte, sai aga ülesandest kenasti aru ja tegi tubli töö. Kalle käe pealt võeti kell, mida ma siis esiistmel hoidsin nii, et juht kogu aeg näeks, palju aega jäänud on. Päris terav ralli käis mootorratturite ja eeslite vahel. Igatahes 17:45 olime sadamas ja taksojuht sai teenitud tipi.

Praam, millele me nüüd astusime, oli ikka paras peldik. Kõvasti nirum kui see, millega me Lombokile tulime.

Meri oli sile ja hämardudes saime ilusad vaated ümbritsevatele mägedele.

Kell seitse oli väljas kottpime ja umbes kell kaheksa ei olnud meri enam sugugi sile. Külglaine kõigutas päris tugevalt ja aegajalt käisid teravad laksud vastu praami. Karu hakkas pablama. Laeva kioskipoiss/stjuaard jooksis ringi ja jagas kõigile plastikaatkotte.

Nelja tunni pärast ei olnud me sugugi veel kohal. Ega ka viie, ega kuue. Jõudsime maale pisut pärast südaööd.

Vanade kauplejatena saatsime esimese transpordipakkuja pikalt ja marssisime kotid seljas sadamast välja. Selgus, et sügav öö ja rohkem transpordipakkujaid aga polegi. Keerasime otsa ringi ja asusime läbirääkimistesse nonde esimeste pakkujatega. Kuivõrd nende positsioon oli nüüd väga tugev, jäi seisuks 50K ja seda mingi 15 km sõidu eest. Bemo, millesse meid lõpuks pandi tegi kõrvulukustavat mürinat. Juhiks oli jässakas umbkeelne ja kõrvarõngaga mafiooso.

Hotelli otsides ajasime üles mitu külameest. “Tempel” nimelises kohas ajasime välja poolunise-poolpiduse austraallasest perenaise, kes algul kõvasti kärkis aga peagi leebus. “How come you look for a room at one a clock in morning!!!!”

Maandusime seal.