8.päev, Bali, Indoneesia

Tulamben.
Algus jube vara. 7:30 pidime valmis olema hotelli maha jätma – söödud ja pakitud. Tegime tsekkouti, aga oma passid ja lennupiletid jätsime hotelli seiftiboxi nõudmiseni.

Sõit Tulambeni kestis miskit 2+ tundi.

Herry ja tema americanwife magasid enamuse teest, samal ajal kui tagaistme seltskond lappas läbi kodust kaasavõetud koopiat tuukri käsiraamatust.

Padangbay ja Candidasa ümbruses olid väga ilusad vaated. Roheliste riisipõldude taustal paistis korrapärase trapetsikontuuriga Bali kõrgeim mägi Agung, millele sel hommikul oli pähe tõmmatud eriti tihe ja korrapärane mütsi meenutav pilvepäts. Natuke ennem Tulambeni muutus maastik kuidagi kõrbelaadseks – palmid olid madalad ja kidurad, rohi kollakas ja kaktuseid paistis ka palju olevat. Ilmselt oli see ’65 aasta purskest tekkinud laavaväli. Aegajalt ristusid teega kummalised veeta kivised jõesängid. Leppisime kokku, et need on laavajõe sängid. Ca 10:30 olime siis Tulambenis. Võtsime kohalikust klubist “kanistrid” peale ja keerasime mõnisada meetrit edasi maanteelt ära mereäärde. Ca 4..5 sukeldumisseltskonda Ja punt müügikärbseid oli seal juba ees. Mingeid rajatisi riiete vahetamiseks polnud, sealsamas parklas pandi varustus kokku ja kõik mis tulles seljas jäi meist sinna kaldale ootama. Väike pabin oli, aga peab tunnistama, et kuritegevus oli kontrolli all.

Ja siis vette.

2m kaldast rinnust saati vees tõmbasime lestad jalga ja läksime alla. Nagu pea vette saime, olime kohe kalade keskel. Sellised tumepruunid ja täitsa arvestatava suurusega. No ja mis me kõik seal nägime, see on juba eraldi jutt. Välja tulles oli meil kerge lõuna sealsamas parkla taguses söögimajas, samal ajal kui autojuht kanistreid täitmas käis.

Pakkisin siis ka meie vidokaamera allveekotti ja võtsin ta teisele sukeldumisele kaasa. Mis me kõik siis ära nägime, on vähesel määral ka filmilindilt vaadatav. Väike pabin oli sees aga see 10m peale sertifitseeritud allveekott pidas ka 22m kenasti vastu.

Väljudes oli minul probleeme tasakaalu ja muu enesetundega. Kuulmine oli ka mujal. Saamatu ja hoolimatu tasakaalustamise tulemus, ma pakun.

Pärast sukeldumist sõidutas Herry meid edasi Lovinasse. Teeääres katkematult kestvad külad olid hoolimatust rämpsust räigelt reostatud. Kole kohe. Ära on nad ise lagastanud oma paradiisissaare!
Olime kõik väsinud ja apaatsed, mina veel ka endiselt koomas ja ei tundnud suuremat huvi, kuhu me kulgeme. Ühel hetkel keerati mingi hotelli hoovi ja paluti järgi tšekata. Me ei viitsinud tingida ka ega midagi ja võtsime vabatahtlikult kirve selga. Kui olime basseini serval mõnda aega taastunud, tekkis taas huvi ümbritseva vastu. Matkasime siis ca 1km Lovina keskuse poole, et õhtust süüa ja leida endale järgmisteks päevadeks normaalsem baaslaager.

Raamatuski äratmärgitud hotellis nimega Rambutan, tegime osava diili 200K tuba juba märksa meeldivamas hotellikompleksis ja maksime väikese deposiidi. Edasi randa liikudes tõmmati meid suht hubasesse nurgarestorani. Restorani sildil õhtustas suur geko putukate najal. Kohalik 3-liikmeline poistebänd kaverdas väga armsalt kuulsaid lääne poplugusid.

Ja üllatav, et kuigi restoran oli otse rannal, ei tiirelnud meie ümber ühtegi müügikärbest. Arendasime pisut vestlust restorani sisseviskajaga. Ketut oli tema nimi (nagu paljude teistegi). Tema tegi sellist päris meeldivat passiivset müüki – äi pidi tal täitsa paras olema meile delfiiniatraktsiooni paadimeheks. Me mõtleme selle peale…

Tagasi hotellis (Aneka) selgus, et vaatmata kõrgele hinnale oli meie toa sansõlm ikka täielik peldik.