14.päev, Lombok, Indoneesia
Kõige nigelam öö on seljataga. Tekki ei olnud ja seda asendav lina oli kuidagi niiske. Kitsas ja muud jamad. Tuul kolistas ka tugevalt ja varahommikul mögises kusagil mošee. Väga piinarikas.
Vaikselt nagu paranes ja pärast hommikusööki otsustasime siiski sukelduma minna. Selleks ajaks, kui me paadiga saare teisele küljele jõudsime (Reef Fan Garden), oli päike juba läbi murdnud ja ilm oli väga ilus. Täna usaldati meid juba pärismaalasest divemasteri hoolde. See mees osutus väga heaks giidiks, kes osutas tähelepanu igasugu organismidele, mis muidu ilmselt nägemata oleks jäänud. Nägime sinist ribaangerjat, paari mureeni, midagi kalmaaritaolist ja veel paari vigurit. Kilpkonna ka. Välja tulles oli ilm veelgi ilusamaks läinud. Lõuna möödus basseini ümbruses ja taas läks nii kuumaks, et pidime varju otsima. Pärastlõunasel sukeldumisel muudeti käigupealt toimumise kohta. Ilmselt muutlikest oludest tingituna.Suundusime siis taas Meno Slope spotti, kus me ka eelmisel õhtul käisime. Hoovus oli tugevam veel kui eile. Kuna nähtavus ei olnud parim, siis läks algul tugevasti energiat, et ennast paaridena hoida ja mitte üksteist silmist kaotada. Liiga tihe sukeldujate kontsentratsioon aga ei sobi algaja manööverdamisvõimega. Asja tegi hullemaks see, et kuskilt poole sõidu pealt liitus meie liiklusvooga veel ka saksa vanapaar oma daivmasteriga. Mõtlesin, et kui PADI süsteemis peaks olema järk nimega “puntrassukelduja” vms, siis meile võiks selle nüüd rahumeeli omistada. Vahepeal oli nii kitsas, et pidin Kalle jõuga eest ära lükkama. Niru oli, isegi kilpkonna ei näinud. Kõige tipuks väitsid välja tulles Rutt ja Kalle, et nemad näinud kohe alla minnes korraks vilksamisi ka haid. Kurat, see oli meie viimane sukeldumine.
Tagasi kaldal ja puhanud, otsustasime loomtranspordiga saarele ringi peale teha. Kauplesime hinna 40 pealt 25le ja ronisime kuuekesi väga väikese üheteljelise kaariku peale. Viimasena tagant peale astudes tekkis tunne, et kohe-kohe lendab vaene loom aiste vahelt kaarega üle.
Rappusime ebakindlas sõidukis saare teise külje poole, kus äge päikeseloojang aset pidi leidma. Läksime koralliklibusele rannale jalutama, aga kohe hakkas sellist padukat sadama, et jooksime kaarikusse tagasi. Järgnes ekstreemgalopp läbi paduvihma tagasi baasi. Küüned jätsid kaariku katusepostidesse sügavaid jälgi.
Õhtuks sõime seekord väligrillil kala ja kanavardaid. Mõnulesime taas mereäärsel lavatsil. Klubi DJ oli väga tshilli plaadi masinasse pannud ja kui keegi oleks pärast tuppa kandmise teenust pakkunud, oleksime sealsamas lavatsil uinunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar