4.päev, Hong Kong, Bali, Indoneesia

Alustasime suht vara, et jõuda 10.05 väljuva lennuki peale. Pressisime suurte seljakottidega ennast imeväikesesse trammi ja sõitsime 3 peatust edasi Airport Expressi terminali. Perepilet selle moodsa rongiga lennuväljale maksis nelja peale 250HK$.

Lennuk oli pooltühi. Pärast ca 4h lendu jõudsime plaanitust 20 minutit varem kohale.

Esimene mulje lennukiaknast Balile oli, et see ei ole Bali. Lennuki aknast paistis tasane maa, mis ei olnud kooskõlas meie ettekujutusega vulkaanilisest saarest. Ülejäänud osa maast, mis ilmselt vastanuks meie ettekujutusele, oli kaugel eemal ja mähkunud pilvedesse.

Lennukit ja terminali ühendava muhvi liitekohtadest immitsevad õhujoad andsid aimu, et seekord ootab meid ees juba hoopis teine kliima. Ei tulnud pettuda – konditsioneeritud terminalist väljudes laksas soe ja niiske lapp meile vastu nägemist. Ca 30 kraadi tuuris, kuigi pilves.

Lennujaama ukse taga ootas meid väike mees sildiga, mil meie nimed peal. Olime Eestist broneerinud hotelli esimeseks neljaks ööks. Sealt see mr Wira siis meile vastu tuligi. Meid suruti väikesesse minibussi ja et me sinna ära mahuks, pandi kõik meie suured kotid juhi kõrvale istmele. 15 min sõitu ja pudikeelset tühijuttu ja kohal me olimegi. Mehed olid väga abivalmis kotte sikutama ja meid juhatama ning meie vägagi kohmetunud. Mingil hetkel tundus, et see abivalmis mees, kes ikka siin kõrval seisab, ootab äkki jootraha!? Ikka tõsises kimbatuses andsin talle 1000 kohalikku ühikut. Kuidagi piinlikult kukkus välja ja mehe olematu reaktsioon sellele ei teinud tunnet paremaks. Hilisem arvutus kurssidega andis tulemuseks, et olin talle pihku surunud 1.60 eeki. Sellest “ruts-kuuskümmend” vahejuhtumist sai veel hiljem palju ilkumist. Tagantjärele targana võib öelda, et tegelt ei oodanud ta seal ilmselt mingit tippi viskamist, see ei ole seal nii laialt levinud.

Hotell, õigemini kompleks aeda peidetud bungalow’sid, oli väga ilus. Segara Willage ehk siis Mereküla nimeks.

Sissejuhatuseks otsustasime vaadata, milline rand välja näeb. Vaevalt saime aga hotelli territooriumilt välja astuda, kui meid ründas aktiivne müük. Meie ümber tiirles müügikärbeste parv – massazh, transport, rasta patsid, paadisõit, ananass. Aga võibolla päikseprillid. Come mister – look my shop. May-be later, yeah. Wen you come back you look my sop, yeah. May-be tomorrow, yeah. Midagi sellist ei olnud me kunagi kogenud, me ei olnud selleks valmis ja põgenesime.

Mõnulesime hotelli basseinis ja kogusime ennast.

Lõpuks otsustasime siiski nina hotellist välja pista ja kuskil õhtust süüa. Spontaanselt lõppes see hoopis Kutasse sõiduga. See oli meie esimene kogemus bemo kauplemise vallas. Bemo on siis koondnimetus väikeste bussilaadsete sõidukite suhtes, millega seal ringi sõidetakse. Kohe hotelli värava taga varitses meid esimene transpordi pakkuja. Tema esimene hind oli vist 120 tuhat, mis peagi 60 tuhande peale langes. Sellegipoolest loobusime ja kõndisime pisut edasi. Transpordi pakkujatest puudust küll ei olnud ja peagi jõudsime sobivana tunduva 25 tuhandeni. Täitsa tegija tunne oli.

Kutas on kontsentratsioon, ükskõik mille, tõeliselt tihe. Otsustasime esmalt süüa ja saime seni reisi parima maitse-elamuse. Bali praetud toidud olid meeldiv kontrast HK peamiselt keedetud pudile. Naiste tellitud külmad naturaalsed mahlad olid superhead - paksud nagu püree, nii et kõrs seisab püsti. Eriti hea oli laimimahl.

Pärast sööki tegime tänavakaubanduses reha ja treenisime kauplemisoskust. Kõva kauplemise järel said naised endile sarongid. Elu näitas hiljem, et ega need mingid head diilid küll ei olnud. Kaubandust ja lahedaid avatud söögikohti tundus lõpmatus koguses olevat. Igal sammul keegi suhtleb – Hei Mister, Transport. Ja sellised rooli kruttimist imiteerivad viiped. Aeg-ajalt kuulis ka lähidistantsil fraase “mushroom”, “hashis”, “marihuana”.

Transport Kutast tagasi Sanuri õnnestus taas kaubelda 25 tuhande ühiku peale ja mitte ei saanud aru, kas mees oli õnnetu, rahul, või õnnelik.