2.päev, Hong Kong, Hiina

Kalle-Ruti pagasist pole mingeid uudiseid.

Kulgesime maailma pikimal eskalaatoril läbi linna. Ja siis trosstrammiga üles Victoria Peak’i tippu. Tüüpiline turistilõks. Kuni Madame Toussaud vahakujudeni välja. Vaade linnale oli suhteliselt udune ja nii kolisime sealt peagi alla. Seejärel katsetasime sõitu tavalise kahekorruselise linnatrammiga. Pisukese paanika järel selgus, et sõidu eest tasutakse väljudes. Nii 2HK$ nägu. Tramm viis meid Western District nimelisse kvartalisse. Sinna on koondunud hiinapärased putiigid, mis kauplevad kõigega, mida on maailmas võimalik kuivatada – no näiteks kuivatatud lendsisalikud.

Siis jäi meile ette kohalike suitsukummardajate tempel. Korraliku usukummardaja ülesandeks on tekitada väikeses templiruumis võimalikult palju sinist suitsu ja siis kremateerida uksetaguses martäänahjus suitsu tekitamiseks kasutatud butafooriast ülejäänud pakkematerjal.

Lõunasöögiks valitud söökla sisendas rohkem usaldusväärsust kui eelmisel õhtul külastatud asutus. No aga tüssu saime oma toiduvalikuga ikka. Väljaarvatud Kalle, kellel õnnestus juba teist korda järjest enamvähem söödav ollus tellida.

Üritasime korraks ka kaubandusse siseneda, aga ei tulnud välja. Jõuluhullus keset suve tundus natuke perversne. Päikeseloojangul läbisime HK pargi. Hämaras loojanguvalguses pakkusid peegelduvad pilvelõhkujad suurepäraseid vaateid. Lihtsalt seisime ja vaatasime. Kahjuks olid mõlemad kaamerad selleks hetkeks juba tühjad – üks filmist ja teine voolust. Läksime siis paariks tunniks hotelli ennast ja aparaate laadima.

Õhtune tuur viis meid läbi HK versiooni Time Square’st, mis originaali kõrval suht niru välja näeb. Tüssu saime ka ideega minna jahtklubisse vaatama, et mis jahid ka uhke linna kai ääres seisavad. Ilmatu vantsimise järel selgus, et see on suletud territoorium. Siis veel ilmatu vantsimine ja jõudsime Convention Centre kaldapealsele. Taas avanesid väärt vaated öistele pilvelõhkujatele.

Väsinud ja näljasele inimene, kes pubis maandub, võib lõdvalt müüa mida iganes. Hiljem selgus, et nii joodud vesi kui ka klaas õlut olid mõlemad ühtlaselt maksnud ca 80 eesti krooni.