11.päev, Bali, Lombok, Indoneesia

Ärgates oli ilm väga nutune. Sadas, ja lõppu ei olnud näha. Nii sündis hommikusöögi käigus spontaanne otsus kasutada vihmane päev selleks, et paikneda ümber Lombokile.

Noppisime hotelli aia tagant poolküpse transpordidiili ja tsekkisime hotellist välja.

Suure kiirustamisega unustasime ära, et olime seal broneerides ka väikese deposiidi maksnud.

Palusime autojuhil marsruudi Padangbay suunas võtta üle mägede, et saaksime veelkord vaadata Gunung Baturi mäge ja kraatrit. Ilm oli aga nii vihmane, et me ei näinud üleval mägedes maantee teist servagi. Kihutasime sealt peatumata läbi.

Poolel teel alla, tegime teeääres väikese peatuse ja hullasime pärismaalaste müügikioskis. Avastasime kohaliku magustoidu nimega Lak-Lak. Veider roheline plönn, aga maitseb jube hea.

Ca 13:50 jõudsime Padangbay sadamasse. Kiirel tempol üritati meile seal müts pähe tõmmata. Kohalikud ettevõtlikud poisid eskortisid meie bemo mingi toakese ette ja andsid igati mõista, et kiire-kiire, kohe läheb praam. Toas oli vaid praktiliselt tühi laud ja noormees, kes varmalt mingit kviitungit tahtis välja kirjutada. Sain õnneks pidurid peale ja käsutasin bemo tegeliku piletikasse ette sõidutada. Praam oli tõesti viie minuti pärast minemas. Superkiiresti tõmbasime kotid selga, klaarisime bemoarve ja sööstsime praamile. Praam oli vana, roostes, räpane ja umbne. Aga õnneks mitte puupüsti täis. Kohalike jaoks täitis aega kahest telekast purskuv klassikaline india film. Valgeid inimesi oli praamil veel 4..5 seltskonda. Sõit kestis neli tundi, keskel pisut ka kõigutas. Lombokile lähenedes muutus muidu nii sini-valge merevesi kollakaks ja lõpuks päris pruuniks. Ilmselt oli sadam jõe suudmes, mis mägedest vihmaveega muda merre uhub. Koos roostes praamide ja muu atribuutikaga meenutas Lembari sadamasse sissesõit mudast Amazonase jõge mõnest filmist.

Sadamas jäi esimese asjana silma eeseltranspordi rohkus. Balil me midagi sellist polnud näinudki. Järgmisena selgus, et ega tõsisema transpordi (bemo) pakkujaid palju polnudki. Esimesed kaks pakkujat saatsime pikalt ( 25K nägu tundus Senggigi sõidu eest paljuvõitu) ja nii leidsimegi ennast varsti juba kotid seljas piki maanteed sammumas. Siiski sõitis varsti üks pikaltsaadetud transameestest meile järele ja leppisime kokku hinnaks 15K nägu.

Liiklusvahendiks oli seekord päevinäinud sõiduauto, kuhu meie kotid hädavaevalt sisse mahtusid. Rooli lükati vanamehenäss, kel oli pidevalt probleeme oma sõidusuunas püsimisega.

Sõit ise kestis ca poolteist tundi. Silma jäid mudajõed ja eeslirakendid ning kõrva peaaegu kogu tee mošeede valjuhäälditest kostev vigin.

Senggigisse jõudsime juba pimedas. Suundusime samasse hotelli, kus meil järgmise öö suhtes sukeldusklubi DreamDiver vahendusel broneering oli. Broneeringut mainimata tingisime hinna tublisti soodsamaks ja upgreidisime taseme superioriks. Seni kogu meie reisi kõige edevamad toad.

Esialgu broneeritud toad oleks olnud otse rannal, seal aga mürisesid häälekalt lained ja paukusid kõrvulukustavalt mingid konnad sellise kajava häälega, nagu istuksid nad mingi ilmatu suure tünni sees.
Õhtustasime paarsada meetrit eemal Bumbu nimelises kohas. Hinnad olid kallimad kui me seni Balil olime pruukinud, samas olid toidud ka peajagu üle senikogetust. Sealsed toidud jäid kogu reisi ületamatuks laeks.