12.päev, Lombok, Indoneesia

Hea uudis – läbi pilvede võis aimata päikest.

Söönud hommikust, vedelesime basseini kõrval ja võtsime päikest läbi kerge pilvefiltri. Läksime Kallega kahekesi Astridi (Dreamdiveri omanik) asju selgeks rääkima ja motikaid hankima. See hind, mille olime endale hotellist välja rääkinud, pani Astridi pundi pisut ahhetama. Motikad saime nobedasti ja 35K eest. Suundusime Kallega luureretkele. Kontrastina Balile torkas kohe silma asustuse hõredus – teeääres võis leida kohti, kus keegi ei elanudki. Tee kulges piki rannikut, neeme tippudes kõrgele mäkke ronides ja lahesoppide taga taas alla välja laskudes. Aegajalt oli üle tee mäeküljelt valgunud porivoogusid. Ühe neeme tipust ülevalt kõrgelt vaadates avastasime üle lahe järgmise neeme servas superilusa kaljukoobastega, asustamata rannajoone. Sinna peame küll snorgeldama minema! Kimasime hotelli tagasi naiste ja varustuse järele.

Koos koormaga tagasi, parkisime motikad palmi najale ja liikusime piki kaljust serva nii kaugele kui võimalik. Esimene põnevam avastus oli vulkaaniliste kaljude peal karjakaupa sebivad väiksemad krabid. Ja siis mingid kummalised konn-kaan-kalad, kes kivide peal lainete piiril hüpplesid. Kui edasi enam ei pääsenud, otsustasime kotid-riided kaldale jätta ja edasi ujuda. Vetteminek oli päris ekstreemne – laine peksis vastu kive päris koleda jõuga. Aga sisse me saime, ja naised ka. Hakkasime ujuma neeme tipu poole, kus koopad. Ootamatu üllatusena hakkasid meid näpistama väikesed meduusid, keda me esialgu isegi tähele ei pannud. Naised olid ikka suht paanikas. Õppisime neid märkama ja eest ära põiklema. Suuremas koopas märkasid Kalle ja Rutt hulgaliselt nahkhiiri, kes kisa tõstsid. Koobaste juures välja kividele ronida me siiski ei üritanud – laine peksis ähvardavalt ja kivides olevates aukudes pesitsesid meresiilid. Naised olid suht pinges. Tagasi baaspunktis osutus väljaronimine vägagi ekstreemseks. Laine oli tol hetkel eriti tugev ja lisaks sattusime uisapäisa ka puntrasse. Hetkelise paanika järel said kõik siiski kaldale. Tõsi, oma väike veri oli kõigil ette näidata. Ei aga tore oli.

Tagasi Senggigis võtsime õlut, Internetti ja õhtusööki. Seda viimast jällegi Bumbus. Ikka kindlalt parimad toidud on seal. Bumbu lae all õgis kohalik geko laisalt vihma eest varju tulnud tule ümber tiirlevaid liblikaid.