La Chunga küla, Sambú, Panama

Aastatuhandete eest Columbia polt lõunast Panama pinnale imbunud Chocóe indiaanlased elavad oma igapäevast rahumeelset elu UNESCO kaitsva tiiva all (samuti nagu Tallinna vanalinna elanikud) Darién'i rahvuspargis. Enne püssirohu leiutamist oli selle kandi rahvas väga osav mürginoolte ja puhumistorude käsitsemisel ning konnade ja sipelgate anatoomia ning mürgiste eritiste tundmine aitas neil tõrjuda rivaalitsevad Kuna hõimud eemale Kariibimere kallastele.
Meie ekspeditsioon žunglisse peidetud La Chunga külakesse algas Panama väikesel lennuväljal Sambú lendu oodates. Olime Endliga ootelehel, sest kohad lennukis said täis poole broneerimise pealt ning lennu edasilükkamine, mis siinkandis tundub olevat päris igapäevane, andis täiendavat lootust, et saame ikka peale. Kolm tundi ootamist ja tund lendu ning olimegi Sambú külakese tibutaval "keskväljakul", mis servapidi lennurajaga kokku on kasvanud. Külarahvas oli kogunenud saabujaid tervitama hiiglasuure tammesarnase puu alla, mis pakkus kaitset vihma ja päikese eest. Suur puu oligi külaelu keskpunkt, selle ümber oli koondatud betoonist pinkide ring, baar, pood ja võõrastemajad, ning seal algasid ja lõppesid kõik peamised tänavad, vee- ja õhuteed. Lõime kontakti kohalikega, leidsime üles ühe kahest pea sama nimelisest mehest, ning Mr.R.Cranbera korraldas meile paadi ja indiaanlastest teejuhid, et saaksime jätkata teed ning jõuda enne pimedat žungli rüpes peituvasse külla. Mr.Cranbera oli üldse igati lahke ja rõõmsameelne mees, kes kõigele lisaks oli ülejäänud külarahvaga võrreldes peaaegu inglise filoloog. Ta pakkus lahkelt oma öömaja, kui pisut punsunud välimusega Puerto Rico turistid lahkuma peaksid, lubas oma poekeses meie kotte valvata, jalgu puhata ja varusid täiendada, näitas meile kätte hoolikalt külaserva peidetud rummipoe asukoha ning pani metsarahva "tühise" 25$-näo eest väledalt ringi sagima.
Tunnikese pärast istususime üksteise järel jämedast puutüvest uuristatud kanuuse, seljakotid visksaime vööri ning usaldasime oma edasise käekäigu kahe punanahalise mehe, ebakindla õõnsa puunoti ning piraajadest ja krokodillidest kubiseva (kontrollimata andmetel) Rio.. jõe sogase vee voogude hoolde.
Tunnise paadisõidu järel pääsesime ähvardavate vetevaimude meelevallast metsavaimude küüsi ning libedal laudteel turnides ja pahkluuni mudas matkates jõudsime pool tundi hiljem vihmametsade vahele laotatud La Chunga küla lahkete elanike õuele.

Siinsel rahval puudus hukatusliku esmase kontakti kogemus, kokkupuutest Kolumbuse külaskäikudega, ning seetõttu ületas nende sõbralikkus ja avatus Kuna-indiaanlaste juures kogetut. Külavanem tervitas meid avalisüli, andis meie käsutusse uhke hüti, kooli- ja rahvamaja vahetus läheduses, lubas kõike muretult pildistada ega sundinud mingilgi moel külarahvast oma paljast ihu peitma või varjama. Soov valget meest karistada puudus siin täielikult. Paarimeetristel postidel kõrguval ilma seinteta onnist leidsime eest uue itaalasest sõbra Paulo, kes oli juba mõned päevad varem oma meeled metsarahvale avanud ja oma ihu moskiitodele toiduks toonud. Elurõõmus sära tema silmis rääkis kirgastavast kogemusest, mis meilegi võib hea õnne korral osaks saada.
Pererahvas kostitas teekonnast väsinud rännumehi hakatuseks värske kookosepiimaga, jagades välja eemaldatud skalbi ja turritava kõrrega varustatud kookospählkid. Soovimata ebaviisakas olla ning samas tundes siirast muret seedeorganite ja kookospiima reaktsiooniliste tagajärgede pärast, panime me loksuvad pähklid peale kiirtutvust ettevaatlikult kõrvale. Pererahvast ei paistnud häirivat meid vallanud mure kookospiima pärast ja koos hämardumisega kerkisid toapõrandale moskiitovõrkudega kaetud magamisasemed. Hõõrusime end itaallase eeskujul sääsevastaste preparaatidega, tundes justkui juba ähvardavad pirinat kõrvus ja kihelust kuklas. Laual süüdatud õlilambi valguses tantsivad varjud ning paljaste rindadega toitu serveerivad päevinäinud inimesed lõid uue meeleolu. Lihtne toitki tundus erilisena ning ükski vaev ega pingutus päralejõudmise pärast ei tundunud enam asjatu või liigne. Ohverdasin Endli kaasatoodud suitsupakist vana indiaani kombe kohaselt tubakat headele vaimudele, et nad näitaksid mu äsja ärasaadetud vanaemale teed esivanemate juurde.

Hommikul ärgates leidsin ühe priske moskiito oma magamisaset katva võrgu seest ning mõtlesin, et on teine hea toidu peal olnud. Seejärel noomisime üksmeelselt Endlit külarahva öörahu häirimise ja onni alustalasid õõnestanud vibratsiooni põhjustamise pärast ning mina kiitsin mõttes oma kaasavõetud kõrvatroppe. Öösel oli sadanund. Hommikune päike oli veel madalal silmapiiri kohal, hüti trepiastmed olid olid libedad ning külatänavaid kattev muruvaip veelgi porisem ja ligasem kui eelmisel õhtul.

Location:Panama

Panama City, Panama

Pärast rohkem kui 24-tunnist rändamist, nelja erinava teraslinnu kóhus, vahepeatustega Kopenhaagenis, Londonis ja New Yorgis maandusime viimaks elu pikima laupäeva óhtul Panama City's. Aklimatiseerumispeatused olid suhteliselt lühikesed ning meie väsinud ja uimast olekut ära kasutades, asusid suure linnu noka vahelt pudenenud saagi pärast vóitlema kohalikud taksojuhid ja üks ameeriklasest seljakotirändur. Taksojuhid tahtsid meid sóidutada niikaugele kuni meil raha jätkub ning pisut tüütu ameeriklane tahtis kóike, ainult 5-korda odavamalt, siis meie kóigi huvid ühtisid suurepäraselt, me rebisime suure pere nina alt ühe väikebussi ja lasime end sóidutada vanas linnajaos asuvasse Luna´s Castle hostelisse.

Kuna Yala, El Porvenir, Panama

Neljas päev Panamal algas keset pimedat ööd, ränga vihmavalingu ja vibreeriva norskamise saatel Kuna indiaanlaste köögis, kuhu peremees õhtul, peale söömaaega, meile värvilised võrkkiiged riputanud oli.

El Porvenir'i lähedale väikesele saarekesele jõudsime eelmise päeva pealelõunaks. Pärast tundidepikkust ilmaparanemise ootamist lennujaamas, tõusis meie väke 20-kohaline lennuaparaat viimaks õhku ning kolmandas peatuses väljudes võttis meid vastu mõõdukas vihmahoog ning mõned kohaliku indiaani hõimu esindajad. Iseteadlik külanõukogu esimees kutsus meid oma kabinetti ning kasseeris valgete meeste poolt tema rahva kallal toime pandud kuritegude kompensatsiooniks ning reparatsioonideks algatuseks 2$ näo pealt. Sellega meie pattude nuhtlemine alles algas. Olles märganud meie fotoaparaate teatas ta resoluutselt, et pildistada võib ainul ametliku loaga, mille võib lunastada kolme kuni viiesaja dollari eest pealinnas paiknevast rahvaesindusest. Ükski mangumine ega nutuste väikelaste piltide näitamine koos UNICEFi logodega ei muutnud valgete varasemaid kuritarvitamisi olematuks ning range ja rusuv kaamerakeeld jäi lisaks seljakottide raskusele meie õlgu ja meeli rõhuma. Siiski keeras ametnik viimaks meie poole oma külalislahkema pale ning leidis vastutuleliku pererahva, kes on nõus meid 5$ eest üheks ööks enda juurde võtma. Peale väikest ootamist saabus meile järgi puutüvest nikerdatud lekkiv paat, peremees roolis ning perenaine pooliku Mehukati kanistriga vett välja kühveldamas. Esialgsest viiest oli saanud 15$ nägu, kui indiaanipealik meid tõrkuva mootori ja kaltsudega lapitud alusega, väikese vihmakrabina saatel, oma pessa vedas.
Kuna Yala indiaani rahvas on väga uhke oma kättevõidetud vabaduse ja valduste üle ning selle märke võis väiksel saarel laiuvas külakeses kohata igal sammul. Veidral kombel oli imperialistlikel suurfirmadel õnnestunud oma toodetega uuristada hulk väikesi augukesi "suure uhkuse" alustaladeks olevatesse rahvuskultuuri traditsioonidesse ning kohalike väepealike järglaste silmis paistis olevat rohkem rõõmu mobiilihelinatest kui tavadest ja kommetest. Igapäevane rahumeelne külaelu näib olevat kõigest kattevari põrkuvate kultuuride halastamatu võitluse lahinguväljal, kus muutumatute traditsioonide võiduvõimaslused on kahjuks kaduvväikesed.

Paadikapten juhatas meid kõige "uhkema" majapidamise peremehe palge ette ning võrkiiges istuv vanaisa, lapselaps süles, asus meid sõbralikult võõras keeles küsitlema. Läbirääkimised pildistamise asjus kulgesid konarlikult ja kestsid kaua ning lõpuks jõudsime kokkuleppele, et võime suure saladuskatte all teha kolm pilti 60$ eest. Vaatamata sellele, et "kährikud" meil naha üle kõrvade tõmbasid, jagus meil empaatiavõimet, et mõista vanaisa ränkraskeid valikuid - kuidas teha nii et kadedad naabrid midagi ei märkaks, et 1000$ trahv loata pildistamise eest ei ähvardaks ning samal ajal valgelt mehelt kogu tema raha laste abiga kätte saada.
Ingrid möllas lastega ning sai oma kolm pilvist pilti (või natuke enam) ning kõigile sai osaks soe ja südamlik vastuvõtt koos piduliku õhtusöögiga muldpõrandaga onnis. Olime õnnelikud.

Hommikul tõi indiaanlane kohvi ja tüki saia ning öine paduvihm oli lakanud. Kuigi me sättisime end juba minekule, polnud tema näos näha reetliku rõõmu külaliste lahkumise üle. Endel ei soovinud oma öistest vägitegudest lahke pererahvaga rohkem rääkida, pakkisime oma seljakotid ning tõrkuva mootoriga paat viis meid varahommikust vaikust trotsides tagasi maandumisrajaga naabersaarele. Lennujaama putkas asju pakkides sai mulle selgeks et kogu paadisõidu meeli rõhunud mure oma pikakäiselise särgi pärast polnud asjatu - seda ei olnud enam!
Sedasi kurvastades oma väikese kaotuse pärast, olid jalad mu märkamatult mereranda toonud ning lühikese arupidamise järel külalislahke paadimehega, kes polnud veel lahkuda jõudnud, sõitsime kadunud särgi otsingutele. Kaaslastele kaugenevast paadist lehvitades mõtlesin, et küllap nad peavad lennukit kinni, kui ma 10 minutiga tagasi ei jõua. Õnneks lõppes mu väike improviseeritud seiklus hästi - särgi leidsin pingi alt onni muldpõrandalt, peremees laenas külast liitri kütust tagasisõiduks, jupsiv mootor ei jätnud meid liiga kauaks merele triivima ning lõpuks hilines ka lennuk. Andsin paadimehele suurest tänutundest kogu oma kaasasolnud raha (2$) ning tema palus häbelikult naeratades ühe veel. Laenasin Tanelilt veel 2$ ning viisin sellegi jooksujalu rannale.

Location:Panama

Cemero Lawang, Java, Indonesia

Väljas on pime ja vihma tibutab. Kell on kolm öösel, seisame 2100m kòrgusel, oma hotelli ees, ning vahime pimedusse, kus peaks asuma Bromo vulkaan. Sätime endale vihmakeebid selga ning jagame ära vòileivad, mis me eelmisel òhtul hotelliköögis valmis palusime panna. Ümber maja luusivad veel ringi meie eelmise päva bussisòidust siginenud sòbrad: musta-pruuni kirju prantsuse poiss koos oma valgenahalise tüdrukuga ning kollasevärvine korealane, kes töötab Hiinas raamatupidajana. Meie värvilised sòbrad on eelmisel òhtul suutnud endale giidi kaasa kaubelda ning meie haagime end kogenud sherpa ning bussisòprade sappa. Ees seisab kahe tunnine jalgsimatk 2770 meetrise Penanjakan-i mäe tippu, mis asub Bromo vulkaanikraatrist kòrgemal. Samast kohast on tehtud enamus maalilisi postkaardipilte Bromo (2392m) ja tema taga kòrguva Semeru (3676m) suitsevatest tippudest.

Peale hoogsat soojendustòusu mööda kitsast asfaltteed, pöörab giid ära järsule, kivisele ja libedale jalgrajale. Hóre mäestikuóhk kiire tempo ja järsk tóus vótavad hingeldama. Näib, et sherpa on, kättemaksuks magamata öö eest vói lihtsalt meie vóimete hindamiseks, otsustanud matkaseltskonna pisut proovile panna ning lisab veelgi tempot. Giid teeb väikese pausi peale esimest tempokat tóusu, istub hingeldades maha ning vaatab lóbusalt muheledes pealt, kuidas ülejäänud vaarudes ja vóhmal, väikeste vahedega üles komberdavad. Korealane hingeldab ja vannub häälekalt ning ning kisub endalt pea kóik üleriided seljast. Teejuht on oma väikese lóbu kätte saanud ning edasine tempo on palju rahulikum.

Mäetipu, kuhu viib ka üsna viisakas sóidutee, on kell viis hommikul vallutanud autode ja mootorrataste hordid, kümned ja kümned päikesetóusu vaatama tulnud huvilised ning kaupmeeste parved, kes seda varahommikust vaatemängu "valutumaks" muutma on saabunud. Umbes 5:30 hakkab pisut valgenema. Oleme tiheda pilve sees ning näha vóib vaid paarikümne meetri kaugusele. Halvad aimdused poevad vägisi ligi. Sebimist kitsukesel vaateplatvormil lóhestab üldine halvakspanunurin, kui keegi julge kóval häälel teatab, et päikesetóus jääb täna ära. Pilvevatt ümbritseb kindlalt mäetippe ning pettunute voorid hakkavad vaikselt lahkuma. Istume putkasse maha, joome teed ja kohvi, soojendame hóóguva söetünni ümber oma märgasid püksisääri ning sööme ära móned kaasatoodud vóileivad. Hollandi vanainimeste rühm, kes ilmselt on tulnud oma endise asumaa rikkusi inspekteerima, istub putkasse paigaldatud pika laua ääres ning sööb isukalt kaasatoodud karbikestesse pakitud viinisaia. Vestleme oma konte soojendama tulnud korealasega ning valmistume järgmiseks vaatuseks: ees seisab rohkem kui 12 km jalgsimatk läbi suure kraatri preeriamaastiku, et uurida pisut lähemalt pilvedesse mattunud Bromo vängelt auravat siseelu.

(jätkub)

New York City

Caye Caulker, Belize

Flores, Belize City, Caye Caulker, Belize

Pisut enne kella kaheksat möödub meie hotelli uksest, mille ees me alates kella seitsmest seljakottidega passinud oleme, mees, kes annab sõnatult käeviipega märku, et hakaku me selles suunas astuma. Haarame oma kompsud ning leiame nurga tagant, saja meetri pärast, vana, päevinäinud, lagunenud ja diisli järgi lehkava bussirondi. Selles veedamegi oma kaunilt alanud päikseselisest päevast järgnevad 6 tundi, teel Flores-st Belize City-sse. Silme ette kangastub kooliaegne kohustuslik sügisene kolohoosis käik, mööda kruusateid kihutades, poollaguneva bussiga, mille kõigist põrandapragudest imbub sisse päikesekiirtes peegelduv tolmupilv. Kotid visatakse sisse tagaluugist. Ootav buss täitub vähehaaval valgete inimestega, kes sisenedes häälekalt nina kirtsutavad. Kohalikud ei saaks endale sellist luksusliku bussisõitu (223kr nägu) lubada ning kardetavasti pole nende igapäevastes toimetuses ka asja Kariibimere äärsesse naaberriiki. Veel natuke ootamist ning väike ja energiline pruun sõber kargab bussi, virutab vilunud liigutusega lõõtsukse seestpoolt kinni ning lööb pika poldi ülevalt uksekohalt läbi raamiavavuse, mis peaks takistama uste avanemist sõidu ajal.

Enne piirile jõudmist võetakse peale "valuutavahetaja", kes käib kõik reisijad ükshaaval läbi ning vahetab nende järelejäänud Guatemaala getsaalid, "väga soodsa" kursiga, Beliisi dollarite vastu. Piirile jõudes aetakse kõik reisijad oma pampudega bussist välja, et igaüks võiks leida endale sobiva koha, piiripunktis looklevast kahest järjekorrast. Ühes väikesed ja tumedad kährikud, teises peajagu pikemad, heledad võõramaalased. Üks paks piirivalvur leiab Ruti passist, vastu valgust vaadates, veel ühe perforeeritud näopildi ning kutsub ka oma pruuni sõbra seda imelugu vaatama. Rõõmsa muhelemise ning templiraua tutava lõgina saatel saame oma passid tagasi. Väike jalutuskäik "eikellegimaal", soe vastuvõtt endise Kariibimere piraatide kodumaa "valvelauas", ning juba võimegi nautida Belize-i päikest piiriputka esisel murulapil, imetledes 10-aastase poisikluti käteosavust, vanade mereröövlite järeltulijate kulunud saabaste viksimisel.

Veel mõned tunnid loksumist ning juba tervitab meid kaluriküla väljanägemisega, väikeste värviliste majakestega ja räpaste tänavatega ehitud Belize City. Priit otsib, möödalibisevaid hurtsikuid silmitsedes, oma maksuvaba firma peakorterit, mis peaks kusagil siinsamas asuma. Tänavapilti täitvaks tõmbenumbriks on mustad rastapatsidega tegelased, kes seisavad, lebavad või sõidavad aeglselt jalgrattaga mööda tänavaid. Teistsugune elurütm rullub justkui aegluubis silme ees lahti ning moodustab meeleoluka kontrasti hispaaniakeelsete, väikeste ja jässakate kährikute sagimisele naaberiigis. Paljud elanikud on silmnähtavalt Maia-indiaanlaste ning Hispaanlastest vallutajate poolt kaasatoodud Aafrika päritoluga "kaupade" järeltulijad. Kõikjal kõlab inglise keel.

Water-taxi teminal täitub uue, värske ja "valge lihaga", mis ootab paatidele laadimist ning seejärel laialipuistamist silmapiiril paiknevatele pardiisisaarekestele. Sõit pika plastkaatriga, pardal u 30 inimest, kestab kolmveerand tundi. Paati viivad edasi 3 kahesaja hobujõulist päramootorit, mis kõik kuulekalt alluvad, kaptenisillal lösutava, paksu, musta mehe tahtele. "relax!, no rush!, go slow! ..." on hüüded, millega Caye Caulker-i saar meid soojalt tervitab.

Õhtul, mere ääres, oma onni kõrval istudes ja rummi klaasi hoides, ilmuvad pimedast ööst palmide vahelt välja kaks võhivõõrast eesti keelt rääkivat tüdrukut, koos väliseestlasest lustaka härrasmehega. Tüdrukud saabusid saarele samal päeval ning kohtusid, hetk varem baaris, Californiast pärit Tarmoga. Seitse Eestlast, kes ühel ja samal päeval, kolmest eri suunast saabudes, juhuslikult kohtuvad mõnesaja elenikuga, mõnekilomeeri pikkusel Kariibimere korallsaarel, on pisut enam kui üsna ebatõenäoline sündmus.

Tikal, Guatemala

Hommikuse loendamise käigus lisandub kaks uut kõhuhädade üle kaebavat patsienti (mina ja Priit), samal ajal, kui vana patsient on juba väljakirjutatud kodusele ravile. Kuna ma näin enesele ja teistelegi, sõnatult hingevaakuva Priidu kõrval, lausa tervisest pakatavana, siis ronin ise autorooli. Maastur, mis on meid nädala jooksul rohkem kui 1300 km truult teeninunud, ei too meie viimase ühise päeva hommikul kuuldavale ühtki kaebliku heli, kui ta haigeid kurguni täis tuubitakse. Justnagu jätaksid meid ühendavad sajad kilomeetrid kaelamurdvaid mägiteid selle suure monstrumi täiesti ükskõikseks.

Sõidame umbes kolmveerand tundi mööda hõreda liilkuse ja äkkiliste maneeridega "lamavate politseinikega" ehitud maanteed. Inimtühjal maantelõigul, kus žungel on ähvardavalt teekohale kaardunud ja peakohal särava päikese joonistatud puudelatvade varjud teeservas justkui elavad salapäraselt, peatab meie tee tõkkepuu ning kaks vormis meest ronivad putka tagant välja. Näitan juhiluba, kirjutan end logiraamatusse ning jätkame pähemääritava kauba, kiiruspiirangute ja hoiatavate loomapiltide saatel teed UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluva Tikali rahvuspargi südamesse.

Samal ajal, kui antiikkreeka suurimad mõtlejad kirjutasid oma suurematuid teoseid, ladudes sel viisil "vana-maailma" tsivilisatsiooni vundamenti, asetasid muistsed Maiad u 2400 aasta eest siia esimese püramiidi nurgakivi. Sõidame edasi. Meile suureks kurvastuseks ei näe me teel ühtki jaaguari, kitse, kalkunit ega madu, vaid kohtume ähvardava, kiiditeenust pakkuva ja kiratseva kahejalgsete parvega, pargi väravas, kelle eest polnud meid hoiatanud ükski silt. Sissepääsupilet maksab 3-4 korda rohkem kui õhtusöök restoranis ning nagu kõikajal mujal, on "kähriku- ja gringopileti" hinnavahe u kümnekordne.
Vaikides astume, väravast kaasahaaratud kaardi toel, mööda žunglirada, ise ootusärevusest pisut pingul. Priit on ilmselgelt ikka veel kehva tervise juures. Vaikselt hakkavad esimesed mägedest väljakooruvad püramiidihakatised paistma ning meie teed ristuvad mitmete gruppidega, kelle saatjaks olevad kohalikud giidid annavad iga kivitüki ja künka ees oma hispaaniakeelse etenduse. Äkitselt tabab mind tung tormata kohe esimese püramiidikujulise kivihunniku otsa turnima, aga hoian end tagasi. Mingi sisemine hääl justkui sosistab: "vara veel, hoia end, neid tuleb veel palju". Aeg-ajalt peatume mõne grupi kõrval ning kuulame giidi tarka ja õpetliku juttu.
Kõige kõrgem tempel-püramiid (Tempel IV), olles oma 70-meetrise kõrgusega kõrgeim Maiade püstitatud ehitis, valmistab väikese pettumuse. Silme ees avaneb üleni metsakasvanud järsk mägi, mille puulatvade kohal kõrguvad kivihunnikud. Ronime üles tippu mäeküljes vonklevat redelit mööda ning meile avaneb vaade üle rohelise žunglivaiba, millest turritavad välja teiste templite murenevad tipud. Kotkad planeerivad soojades õhuvoogudes, rohetava maastiku ja meie peade kohal. Pildistame kõigist kaasatoodud masinatest.

Järgmine tähtis püramiid on ronimiseks suletud. Keegi Mehhiko daam olla kolme kuu eest, järsust ja libedast kivitrepist ronides, end teise ilma kukkunud. Nüüd tuleb oodata, kuni kaevetööd tempel IV juures lõppevad ning siis töömehed siia uue puust trepi ehitavad. Teiselpool ohvrite järgi janunevat püramiidi leiame templite vahele litsutud ning rohuvaibaga kaetud kauni lagendiku, mis on vallutatud "karvaste ja suleliste" poolt. Ümber tuleaseme on päikeselisel ja kuumal talvisel pööripäeval kogunenud kombetalitusele suur hulk valgesse ja värvilisse riietatud inimesi. Vanematel ja väärikamatel on kirjud riided ning valged juuksed ja hallid habemed vööni, noorematel on vaid valged linased kehakatted. Istume puhkama ning vaatame loitsude, tubakasuitsu ja "žunglitelefoni" kaja saatel toimuvat "etendust". "Žunglitelefon" on nööri otsa seotud puutükk, mis põrisevat häält teeb, kui karvane mees seda peakohal keerutab (nagu Paul Hogan Krokodill Dundee filmis).

Veedame iidses Maiade püha- ja elupaigas u 5 tundi ning ronin kokku 5 suure templi otsa. Iga hingeldama paneva ronimisega näib meeleparandus ja kirgastumine justkui sammukese lähemal olevat. Priit paraneb silmnähtavalt. Väljapääsu poole jalutades saadavad meid peakohal puudelatvades kriiskavad pärdikud.

Chisec, Flores, Guatemala

Rutt on haige. Öö joksul on tema kehast lahkunud kõik varasemate päevade jooksul kogutu. Proovime talle hommikusöögiks sisse pressida paar saia, aga Rutt piirdub viisakalt ühe ampsu ja kahe lonksu teega. Rusuval toonil istume autosse ning võtame suuna Florese poole. Teel peatume turistilõksus nimega "Cuevas de Candelaria", kus esmapilgul pole hingelistki. Raamatud ja kaardid lubavad meile taaskord üht seitsmest suurimast maailmaimest ning õhinal nagu väikesed lapsed, suundume koos patsiendiga tähistatud jalgraja poole. Vitaalne vanahärra Eduardo, tervitab meid rõõmsalt, räägib meiega pikad jutud võõras keeles, millest me vaevu üksikuid sõnu suudame eristada, pakib kokku oma päevinäinud kollased taskulambid ning asume tema järel teele. Koopad, mille on samanimeline jõgi aastatuhandete jooksil liivakivisse uuristanud, peidavad endas Maiade süngeid saladusi. Kes teab, milliseid võikaid vere-pidusid selle uhke plenaarkoopa saalis peeti, mille pikkus ja laius on 200m ja kõrgus ulatub 60 meeterini. Laseme end poolteise tunni jooksul Eduardol vedada läbi džungli ja maaaluse koobastiku ning lõpetame väikese jalutuskäiguga jõeäärsel kaldapealsel, mille sügaval orus kümned naised ja lapsed pesu pesevad. Patsient komberdab kogu tee väärikalt ja kannatlikult kaasa.

Sõidame edasi Floresesse ning peatume
"vanalinnas", mis paikneb napi maaribaga kaldakülge kinnitatud saarekesel. Jalutame läbi loojangupoolsel kaldal paiknevad viis hotelli ning valime, basseini ja vabade tubade olemasolu arvestades, ühe Santana nimelise meelevaldselt välja. Saame kaks kõrvuti tuba, suurte, järvele, Sanata Barbara saarele ja päikseloojangule avanevate, rõdudega. Patsient suundub magama ning me läheme Priidu ja Kadriga linna avastama.
Teeme ühed januvaigistavad ja kosutavad jõlled, inglise keelt rääkiva daami kodubaaris. Hetke pärast maandub meie kõrval letiääres Kanada mootorrattur, keda me juba mitu päeva samal teel, hotellides ja viimati praamil jõge ületades, korduvalt kohanud oleme. Lisaks baaridaamile saab ka kanadalane kohe meiega suureks sõbraks, jutustades ülevoolavalt oma seiklustest, saavutustest ja plaanidest. Motikamees räägib meile oma loo, mis algas rohkem kui kuu aega tagasi, kui ta Kanadas kõigele käega lõi ning pakkis oma elu järgnevaks pooleks aastaks mootorratta sadulasse. Sõitis läbi Ameerika lääneranniku ja Mehhiko Guatemaalasse ning plaanib jätkata teekonda mööda Kesk-Ameerikaa kiirteed ja Lõuna-Ameerika läänerannikut kuni Tšiili lõunatipuni. Seal pöörab otsa ringi, sõidab läbi Lõuna-Ameerika ja Amazonase vihmametsade ning suundub mööda idarannikut ja kariibimere saari tagasi Ameerikasse ja Kanadasse. Meie uus sõber on üks võimas mees. Baaridaam juhatab meid lennupiletite asjus hotelli järve teisel kaldal. Jätame oma uue sõbra, tema pooliku õlle ja hõbedasse teipi mässitud sülearvutiga, baarileti äärde ning suundume kolmerattalisel tuk-tukil (nagu Roger Moore Bondi filmis) kummidevilinal saarelt ära. Hangime juhatatud hotellist lennupiletid (à 1370kr), mis meie tagasiteed Floresest GuatemalaCity-sse ühe päeva võrra lühendavad ning säästavad meie "vanu konte" 10-tunnisest bussis loksumisest.

Naudime hotellirõdul päikseloojangut, kohaliku õllepruulija pudelisse villitud kätetööd ja saluuti järve vastaskaldal. Õhtust sööma läheme pooleldi veepeale püstitatud restorani, mida ehib meeleolukas punane valgus ülevalt ning veepinnalt peegelduv siniste sporttulede valgus jalgealt.
Kohalik valgustuskunstnik on "sporttuled" monteerinud

veepinnale ehitatud kai alla, et selle kutsuvad peegeldused tõmbaks ligi lihtsameelseid turiste, nagu liimipaber kärbseid.

Cobàn, Chisec, Guatemala

Ärkame vara, peseme, pakime ja läheme sööma. Hotelli söögisaal on tühi ja külm, söök see-eest on rikkalik. Vähehaaval kogunevad hommikusöögile ka teised Gringod (valged inimesed), kes on samasse mahajäetud paika äraeksinud. Pärast tuliseid vaidlusi, päikese väljailmumist ning uuemate kaartidega tutvumist inimtühjas reisibüroos, otsustame sõita paaritunnise teekonna kaugusel asuva Semuc Champay metsikute koskede ja laguunide juurde, selleasemel, et oma teekonda jätkata. Inimtühjal maanteel kohtume ihualasti mehega, kes keset sõiduteed jalutades, püüab kõiki oma võlusid mängu pannes, meie hoogu pidurdada. Järgmine tähelepanu võitmise katse tabab meid ühe väikese külakese läheduses, kus külarahvas on maanteele laadapeo püsti pannud. Kilomeetrine jupp kauplemisest küllastunud maanteed lubab vaid äärmise ettevaatlikusega aeglaselt sõites ühest teeservast edasi liikuda. Tund aega sõitu mööda imeliste vaadetega asfalteeritud mägiteed ning teine tund mööda kitsast, järsku, käänulist kruusateed ning olemegi kohal. Osades teelõikudes on järsud ja käänulised, tulvavete poolt minema pühitud teelõigud, asendatud kitsaste betoonplaatidest radadega (kummagi ratta all), millel tuleb akrobaatliku osavusega kahetonnise maasturiga turnida.

Päike on kõrgel taevas, ilm on kuum ning me seame sammud varjulisele džunglirajale. Rada kulgeb mööda astangulise mägijõe kallast, milles kärestikud ja kosed vahelduvad laiade, astmeliste laguunidega, vesi pahisedes langemas ühelt terrasilt teisele. Kogu see ilu on orkestreeritud džungli kärarikka kakofooniaga. Priit leiab, läbi madala kärestiku sumbates, ühe maalilise ja inimtühja nurgakese, millest ühele poole jäävad rohekas-sinise läbipäistva veega täidetud laguunid. Ülalpool laguune on raevukalt kitsasse maaalusesse kanalisse kulgev kiirevooluline, vahutav ja möirgav jõgi, mis rahumeelsete terasside alt läbi sööstab. Hetke pärast on meie imekauni paiga avastanud terve hulk uudishimulike turiste, kelle hulgas torkavad eriliselt silma kaks napis, märjas rõivais looduslast. Ujume, pildistame, peame pikniku ning teenime ära eemalseisva valvuri pahameele, kui hukutava kärestiku servale liiga lähedale ronime.
Tagasiteel kohtame taas teeääres oma "paljast sõpra", kelle väikeste tempudega paistab kohalik külarahvas üsna harjunud olevat. Sõidame uuesti läbi Cobàn-i ning alles pimedas jõuame Chisec-i.