kolmapäev, 24. november 2010

Kuna Yala, El Porvenir, Panama

Neljas päev Panamal algas keset pimedat ööd, ränga vihmavalingu ja vibreeriva norskamise saatel Kuna indiaanlaste köögis, kuhu peremees õhtul, peale söömaaega, meile värvilised võrkkiiged riputanud oli.

El Porvenir'i lähedale väikesele saarekesele jõudsime eelmise päeva pealelõunaks. Pärast tundidepikkust ilmaparanemise ootamist lennujaamas, tõusis meie väke 20-kohaline lennuaparaat viimaks õhku ning kolmandas peatuses väljudes võttis meid vastu mõõdukas vihmahoog ning mõned kohaliku indiaani hõimu esindajad. Iseteadlik külanõukogu esimees kutsus meid oma kabinetti ning kasseeris valgete meeste poolt tema rahva kallal toime pandud kuritegude kompensatsiooniks ning reparatsioonideks algatuseks 2$ näo pealt. Sellega meie pattude nuhtlemine alles algas. Olles märganud meie fotoaparaate teatas ta resoluutselt, et pildistada võib ainul ametliku loaga, mille võib lunastada kolme kuni viiesaja dollari eest pealinnas paiknevast rahvaesindusest. Ükski mangumine ega nutuste väikelaste piltide näitamine koos UNICEFi logodega ei muutnud valgete varasemaid kuritarvitamisi olematuks ning range ja rusuv kaamerakeeld jäi lisaks seljakottide raskusele meie õlgu ja meeli rõhuma. Siiski keeras ametnik viimaks meie poole oma külalislahkema pale ning leidis vastutuleliku pererahva, kes on nõus meid 5$ eest üheks ööks enda juurde võtma. Peale väikest ootamist saabus meile järgi puutüvest nikerdatud lekkiv paat, peremees roolis ning perenaine pooliku Mehukati kanistriga vett välja kühveldamas. Esialgsest viiest oli saanud 15$ nägu, kui indiaanipealik meid tõrkuva mootori ja kaltsudega lapitud alusega, väikese vihmakrabina saatel, oma pessa vedas.
Kuna Yala indiaani rahvas on väga uhke oma kättevõidetud vabaduse ja valduste üle ning selle märke võis väiksel saarel laiuvas külakeses kohata igal sammul. Veidral kombel oli imperialistlikel suurfirmadel õnnestunud oma toodetega uuristada hulk väikesi augukesi "suure uhkuse" alustaladeks olevatesse rahvuskultuuri traditsioonidesse ning kohalike väepealike järglaste silmis paistis olevat rohkem rõõmu mobiilihelinatest kui tavadest ja kommetest. Igapäevane rahumeelne külaelu näib olevat kõigest kattevari põrkuvate kultuuride halastamatu võitluse lahinguväljal, kus muutumatute traditsioonide võiduvõimaslused on kahjuks kaduvväikesed.


Paadikapten juhatas meid kõige "uhkema" majapidamise peremehe palge ette ning võrkiiges istuv vanaisa, lapselaps süles, asus meid sõbralikult võõras keeles küsitlema. Läbirääkimised pildistamise asjus kulgesid konarlikult ja kestsid kaua ning lõpuks jõudsime kokkuleppele, et võime suure saladuskatte all teha kolm pilti 60$ eest. Vaatamata sellele, et "kährikud" meil naha üle kõrvade tõmbasid, jagus meil empaatiavõimet, et mõista vanaisa ränkraskeid valikuid - kuidas teha nii et kadedad naabrid midagi ei märkaks, et 1000$ trahv loata pildistamise eest ei ähvardaks ning samal ajal valgelt mehelt kogu tema raha laste abiga kätte saada.
Ingrid möllas lastega ning sai oma kolm pilvist pilti (või natuke enam) ning kõigile sai osaks soe ja südamlik vastuvõtt koos piduliku õhtusöögiga muldpõrandaga onnis. Olime õnnelikud.

Hommikul tõi indiaanlane kohvi ja tüki saia ning öine paduvihm oli lakanud. Kuigi me sättisime end juba minekule, polnud tema näos näha reetliku rõõmu külaliste lahkumise üle. Endel ei soovinud oma öistest vägitegudest lahke pererahvaga rohkem rääkida, pakkisime oma seljakotid ning tõrkuva mootoriga paat viis meid varahommikust vaikust trotsides tagasi maandumisrajaga naabersaarele. Lennujaama putkas asju pakkides sai mulle selgeks et kogu paadisõidu meeli rõhunud mure oma pikakäiselise särgi pärast polnud asjatu - seda ei olnud enam!
Sedasi kurvastades oma väikese kaotuse pärast, olid jalad mu märkamatult mereranda toonud ning lühikese arupidamise järel külalislahke paadimehega, kes polnud veel lahkuda jõudnud, sõitsime kadunud särgi otsingutele. Kaaslastele kaugenevast paadist lehvitades mõtlesin, et küllap nad peavad lennukit kinni, kui ma 10 minutiga tagasi ei jõua. Õnneks lõppes mu väike improviseeritud seiklus hästi - särgi leidsin pingi alt onni muldpõrandalt, peremees laenas külast liitri kütust tagasisõiduks, jupsiv mootor ei jätnud meid liiga kauaks merele triivima ning lõpuks hilines ka lennuk. Andsin paadimehele suurest tänutundest kogu oma kaasasolnud raha (2$) ning tema palus häbelikult naeratades ühe veel. Laenasin Tanelilt veel 2$ ning viisin sellegi jooksujalu rannale.

Location:Panama

Kommentaare ei ole: