Cobàn, Chisec, Guatemala

Ärkame vara, peseme, pakime ja läheme sööma. Hotelli söögisaal on tühi ja külm, söök see-eest on rikkalik. Vähehaaval kogunevad hommikusöögile ka teised Gringod (valged inimesed), kes on samasse mahajäetud paika äraeksinud. Pärast tuliseid vaidlusi, päikese väljailmumist ning uuemate kaartidega tutvumist inimtühjas reisibüroos, otsustame sõita paaritunnise teekonna kaugusel asuva Semuc Champay metsikute koskede ja laguunide juurde, selleasemel, et oma teekonda jätkata. Inimtühjal maanteel kohtume ihualasti mehega, kes keset sõiduteed jalutades, püüab kõiki oma võlusid mängu pannes, meie hoogu pidurdada. Järgmine tähelepanu võitmise katse tabab meid ühe väikese külakese läheduses, kus külarahvas on maanteele laadapeo püsti pannud. Kilomeetrine jupp kauplemisest küllastunud maanteed lubab vaid äärmise ettevaatlikusega aeglaselt sõites ühest teeservast edasi liikuda. Tund aega sõitu mööda imeliste vaadetega asfalteeritud mägiteed ning teine tund mööda kitsast, järsku, käänulist kruusateed ning olemegi kohal. Osades teelõikudes on järsud ja käänulised, tulvavete poolt minema pühitud teelõigud, asendatud kitsaste betoonplaatidest radadega (kummagi ratta all), millel tuleb akrobaatliku osavusega kahetonnise maasturiga turnida.

Päike on kõrgel taevas, ilm on kuum ning me seame sammud varjulisele džunglirajale. Rada kulgeb mööda astangulise mägijõe kallast, milles kärestikud ja kosed vahelduvad laiade, astmeliste laguunidega, vesi pahisedes langemas ühelt terrasilt teisele. Kogu see ilu on orkestreeritud džungli kärarikka kakofooniaga. Priit leiab, läbi madala kärestiku sumbates, ühe maalilise ja inimtühja nurgakese, millest ühele poole jäävad rohekas-sinise läbipäistva veega täidetud laguunid. Ülalpool laguune on raevukalt kitsasse maaalusesse kanalisse kulgev kiirevooluline, vahutav ja möirgav jõgi, mis rahumeelsete terasside alt läbi sööstab. Hetke pärast on meie imekauni paiga avastanud terve hulk uudishimulike turiste, kelle hulgas torkavad eriliselt silma kaks napis, märjas rõivais looduslast. Ujume, pildistame, peame pikniku ning teenime ära eemalseisva valvuri pahameele, kui hukutava kärestiku servale liiga lähedale ronime.
Tagasiteel kohtame taas teeääres oma "paljast sõpra", kelle väikeste tempudega paistab kohalik külarahvas üsna harjunud olevat. Sõidame uuesti läbi Cobàn-i ning alles pimedas jõuame Chisec-i.