pühapäev, 23. detsember 2007

Flores, Belize City, Caye Caulker, Belize

Pisut enne kella kaheksat möödub meie hotelli uksest, mille ees me alates kella seitsmest seljakottidega passinud oleme, mees, kes annab sõnatult käeviipega märku, et hakaku me selles suunas astuma. Haarame oma kompsud ning leiame nurga tagant, saja meetri pärast, vana, päevinäinud, lagunenud ja diisli järgi lehkava bussirondi. Selles veedamegi oma kaunilt alanud päikseselisest päevast järgnevad 6 tundi, teel Flores-st Belize City-sse. Silme ette kangastub kooliaegne kohustuslik sügisene kolohoosis käik, mööda kruusateid kihutades, poollaguneva bussiga, mille kõigist põrandapragudest imbub sisse päikesekiirtes peegelduv tolmupilv. Kotid visatakse sisse tagaluugist. Ootav buss täitub vähehaaval valgete inimestega, kes sisenedes häälekalt nina kirtsutavad. Kohalikud ei saaks endale sellist luksusliku bussisõitu (223kr nägu) lubada ning kardetavasti pole nende igapäevastes toimetuses ka asja Kariibimere äärsesse naaberriiki. Veel natuke ootamist ning väike ja energiline pruun sõber kargab bussi, virutab vilunud liigutusega lõõtsukse seestpoolt kinni ning lööb pika poldi ülevalt uksekohalt läbi raamiavavuse, mis peaks takistama uste avanemist sõidu ajal.

Enne piirile jõudmist võetakse peale "valuutavahetaja", kes käib kõik reisijad ükshaaval läbi ning vahetab nende järelejäänud Guatemaala getsaalid, "väga soodsa" kursiga, Beliisi dollarite vastu. Piirile jõudes aetakse kõik reisijad oma pampudega bussist välja, et igaüks võiks leida endale sobiva koha, piiripunktis looklevast kahest järjekorrast. Ühes väikesed ja tumedad kährikud, teises peajagu pikemad, heledad võõramaalased. Üks paks piirivalvur leiab Ruti passist, vastu valgust vaadates, veel ühe perforeeritud näopildi ning kutsub ka oma pruuni sõbra seda imelugu vaatama. Rõõmsa muhelemise ning templiraua tutava lõgina saatel saame oma passid tagasi. Väike jalutuskäik "eikellegimaal", soe vastuvõtt endise Kariibimere piraatide kodumaa "valvelauas", ning juba võimegi nautida Belize-i päikest piiriputka esisel murulapil, imetledes 10-aastase poisikluti käteosavust, vanade mereröövlite järeltulijate kulunud saabaste viksimisel.

Veel mõned tunnid loksumist ning juba tervitab meid kaluriküla väljanägemisega, väikeste värviliste majakestega ja räpaste tänavatega ehitud Belize City. Priit otsib, möödalibisevaid hurtsikuid silmitsedes, oma maksuvaba firma peakorterit, mis peaks kusagil siinsamas asuma. Tänavapilti täitvaks tõmbenumbriks on mustad rastapatsidega tegelased, kes seisavad, lebavad või sõidavad aeglselt jalgrattaga mööda tänavaid. Teistsugune elurütm rullub justkui aegluubis silme ees lahti ning moodustab meeleoluka kontrasti hispaaniakeelsete, väikeste ja jässakate kährikute sagimisele naaberiigis. Paljud elanikud on silmnähtavalt Maia-indiaanlaste ning Hispaanlastest vallutajate poolt kaasatoodud Aafrika päritoluga "kaupade" järeltulijad. Kõikjal kõlab inglise keel.

Water-taxi teminal täitub uue, värske ja "valge lihaga", mis ootab paatidele laadimist ning seejärel laialipuistamist silmapiiril paiknevatele pardiisisaarekestele. Sõit pika plastkaatriga, pardal u 30 inimest, kestab kolmveerand tundi. Paati viivad edasi 3 kahesaja hobujõulist päramootorit, mis kõik kuulekalt alluvad, kaptenisillal lösutava, paksu, musta mehe tahtele. "relax!, no rush!, go slow! ..." on hüüded, millega Caye Caulker-i saar meid soojalt tervitab.

Õhtul, mere ääres, oma onni kõrval istudes ja rummi klaasi hoides, ilmuvad pimedast ööst palmide vahelt välja kaks võhivõõrast eesti keelt rääkivat tüdrukut, koos väliseestlasest lustaka härrasmehega. Tüdrukud saabusid saarele samal päeval ning kohtusid, hetk varem baaris, Californiast pärit Tarmoga. Seitse Eestlast, kes ühel ja samal päeval, kolmest eri suunast saabudes, juhuslikult kohtuvad mõnesaja elenikuga, mõnekilomeeri pikkusel Kariibimere korallsaarel, on pisut enam kui üsna ebatõenäoline sündmus.

Kommentaare ei ole: