kolmapäev, 1. detsember 2010

Managua,Nicaragua - Tegucigalpa,Honduras

Pikal ja väsitaval bussisõidul Nikaraaguast Hunduurasse settisid peas mõned indiaanikülade kirgastavas keskkonnas segunenud müüdid ja mõtted vanadest kommetest, uskumustest ning nende seosest suitsetamisega. Kahtlen pisut, kas kõik mu reisikaaslased kiidavad kirjapandu heaks, aga ma siiski riskin nende võimaliku pahameelega.

Põhja-Indiaani rahvaste kosmoloogia, uskumuste ja loomismüütide järgi andis emakese maa looja inimesele tubakataime, mille üle jumalatel ja vaimudelgi võim puudus, kuigi nad seda väga ihkasid, ning tule, selleks, et kontakteeruda ja suhelda jumalate ja vaimudega õnnistuse ja poolehoiu võitmiseks. Kõik ikka selleks et paremini elus hakkama saada, oma tee leida ning oma plaane ja ideid ellu viia. Sel moel on tubaka põletamine ja suitsetamine omamoodi ohverdamisrituaal või vahetuskaup vägevamate jõududega, et sillutad teed millelegi või hankida endale seda, millest parasjagu rohkem puudust on.

Mõistetavalt pole tänapäevasel suitsetaval maailmal enam suuremat pistmist iidsete uskumuste ega üllaste tavadega. Valgete meeste loodud vajadused ning tarbijate ennastsalgavad kummardused uute isandate suunas on loonud indiaani uskumuste kontekstis tragikoomilise olukorra: Inimene ei pea enam tubakat hinnaliseks vahetuskaubaks muude hüvede hankimiseks vaid eesmärgiks ja vajaduseks eneseks, mille tulemusena on tubaka kui vahendi väärtus äärmuslikult devalveerunud. Kui pidada suitsetamist endiselt ohverdamisrituaaliks ja kaubasobitamiseks vaimudega, siis on tubakatöösturite abil vägevamatel jõududel ihaldusväärset oksendamiseni käes ning vastutasuks ei oska keegi midagi soovida ega tahta. Ilmselt pole ka ohverdamistehingu vastaspooltel suuremat huvi pingutada õnnistuse jagamisega ning "kosmoloogiline turg" ei tööta kuigi hästi. Neil vähestel, kes vana rituaali veel tunnevad, pole samuti "hüperinflatsiooni" tõttu midagi head loota ning seetõttu võib suitsetaval inimesel näha süüd nende rahvaste ja kultuuride allakäigus, kelle käekäik sõltus jumalate ja vaimude heasoovlikusest ja tahtest. Ainsaks võitjaks sellel allakäiguhõngulisel maastikul on tubakakaupmees, kes on astunud ise inimese ja jumala vahelises suhtes jumala kohale ning prisket tulu teenides mänginud pankuri kombel suures ahnuses maha kogu usalduse ja väärtussüsteemi.

Suitsetava maailma inimene on indiaani pärimusprillide läbi nagu hüperinflatsiooni keskkonnas elav Zimbabwe elanik, kes peab paberraha pakke täis aiakäruga turule sõitma, et vahetada see leiva vastu ning keda süsteem kogu aeg vaesemaks muudab. Peamine erinevus Zimbabwelase ja suitsetava maailma inimese vahel on muidugi selles, et Zimbabwelane ei saa oma kodumaad maha jätta!

Sellest kõigest võiks ehk kõrvataha panna, et läbi ajaloo on väike osa inimesi suuremat osa orjastavas ikkes hoidnud ning tänane päev ei erine suures plaanis eilsest. Väike osa kehtestab ja muudab mängureegleid ning need kes reegleid tunnevad, nende päralt on mäng. Selleks et soovitud mäng ikka kestaks on hea, kui enamus selle reeglitest lõpuni aru ei saa, ning et see ikka nii oleks, on vaja aeg-ajalt reegled muuta. Nii juhtubki, et reeglid on hämarad ja muutlikud, et vahel muutuvad vahendid eesmärkideks ja mänguobjektideks ning need kes seda ei taipa need on määratud kaotama.

Location:Nicaragua

Kommentaare ei ole: