La Chunga küla, Sambú, Panama
Aastatuhandete eest Columbia polt lõunast Panama pinnale imbunud Chocóe indiaanlased elavad oma igapäevast rahumeelset elu UNESCO kaitsva tiiva all (samuti nagu Tallinna vanalinna elanikud) Darién'i rahvuspargis. Enne püssirohu leiutamist oli selle kandi rahvas väga osav mürginoolte ja puhumistorude käsitsemisel ning konnade ja sipelgate anatoomia ning mürgiste eritiste tundmine aitas neil tõrjuda rivaalitsevad Kuna hõimud eemale Kariibimere kallastele.
Meie ekspeditsioon žunglisse peidetud La Chunga külakesse algas Panama väikesel lennuväljal Sambú lendu oodates. Olime Endliga ootelehel, sest kohad lennukis said täis poole broneerimise pealt ning lennu edasilükkamine, mis siinkandis tundub olevat päris igapäevane, andis täiendavat lootust, et saame ikka peale. Kolm tundi ootamist ja tund lendu ning olimegi Sambú külakese tibutaval "keskväljakul", mis servapidi lennurajaga kokku on kasvanud. Külarahvas oli kogunenud saabujaid tervitama hiiglasuure tammesarnase puu alla, mis pakkus kaitset vihma ja päikese eest. Suur puu oligi külaelu keskpunkt, selle ümber oli koondatud betoonist pinkide ring, baar, pood ja võõrastemajad, ning seal algasid ja lõppesid kõik peamised tänavad, vee- ja õhuteed. Lõime kontakti kohalikega, leidsime üles ühe kahest pea sama nimelisest mehest, ning Mr.R.Cranbera korraldas meile paadi ja indiaanlastest teejuhid, et saaksime jätkata teed ning jõuda enne pimedat žungli rüpes peituvasse külla. Mr.Cranbera oli üldse igati lahke ja rõõmsameelne mees, kes kõigele lisaks oli ülejäänud külarahvaga võrreldes peaaegu inglise filoloog. Ta pakkus lahkelt oma öömaja, kui pisut punsunud välimusega Puerto Rico turistid lahkuma peaksid, lubas oma poekeses meie kotte valvata, jalgu puhata ja varusid täiendada, näitas meile kätte hoolikalt külaserva peidetud rummipoe asukoha ning pani metsarahva "tühise" 25$-näo eest väledalt ringi sagima.
Tunnikese pärast istususime üksteise järel jämedast puutüvest uuristatud kanuuse, seljakotid visksaime vööri ning usaldasime oma edasise käekäigu kahe punanahalise mehe, ebakindla õõnsa puunoti ning piraajadest ja krokodillidest kubiseva (kontrollimata andmetel) Rio.. jõe sogase vee voogude hoolde.
Tunnise paadisõidu järel pääsesime ähvardavate vetevaimude meelevallast metsavaimude küüsi ning libedal laudteel turnides ja pahkluuni mudas matkates jõudsime pool tundi hiljem vihmametsade vahele laotatud La Chunga küla lahkete elanike õuele.
Siinsel rahval puudus hukatusliku esmase kontakti kogemus, kokkupuutest Kolumbuse külaskäikudega, ning seetõttu ületas nende sõbralikkus ja avatus Kuna-indiaanlaste juures kogetut. Külavanem tervitas meid avalisüli, andis meie käsutusse uhke hüti, kooli- ja rahvamaja vahetus läheduses, lubas kõike muretult pildistada ega sundinud mingilgi moel külarahvast oma paljast ihu peitma või varjama. Soov valget meest karistada puudus siin täielikult. Paarimeetristel postidel kõrguval ilma seinteta onnist leidsime eest uue itaalasest sõbra Paulo, kes oli juba mõned päevad varem oma meeled metsarahvale avanud ja oma ihu moskiitodele toiduks toonud. Elurõõmus sära tema silmis rääkis kirgastavast kogemusest, mis meilegi võib hea õnne korral osaks saada.
Pererahvas kostitas teekonnast väsinud rännumehi hakatuseks värske kookosepiimaga, jagades välja eemaldatud skalbi ja turritava kõrrega varustatud kookospählkid. Soovimata ebaviisakas olla ning samas tundes siirast muret seedeorganite ja kookospiima reaktsiooniliste tagajärgede pärast, panime me loksuvad pähklid peale kiirtutvust ettevaatlikult kõrvale. Pererahvast ei paistnud häirivat meid vallanud mure kookospiima pärast ja koos hämardumisega kerkisid toapõrandale moskiitovõrkudega kaetud magamisasemed. Hõõrusime end itaallase eeskujul sääsevastaste preparaatidega, tundes justkui juba ähvardavad pirinat kõrvus ja kihelust kuklas. Laual süüdatud õlilambi valguses tantsivad varjud ning paljaste rindadega toitu serveerivad päevinäinud inimesed lõid uue meeleolu. Lihtne toitki tundus erilisena ning ükski vaev ega pingutus päralejõudmise pärast ei tundunud enam asjatu või liigne. Ohverdasin Endli kaasatoodud suitsupakist vana indiaani kombe kohaselt tubakat headele vaimudele, et nad näitaksid mu äsja ärasaadetud vanaemale teed esivanemate juurde.
Hommikul ärgates leidsin ühe priske moskiito oma magamisaset katva võrgu seest ning mõtlesin, et on teine hea toidu peal olnud. Seejärel noomisime üksmeelselt Endlit külarahva öörahu häirimise ja onni alustalasid õõnestanud vibratsiooni põhjustamise pärast ning mina kiitsin mõttes oma kaasavõetud kõrvatroppe. Öösel oli sadanund. Hommikune päike oli veel madalal silmapiiri kohal, hüti trepiastmed olid olid libedad ning külatänavaid kattev muruvaip veelgi porisem ja ligasem kui eelmisel õhtul.
Location:Panama
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar