Chisec, Flores, Guatemala

Rutt on haige. Öö joksul on tema kehast lahkunud kõik varasemate päevade jooksul kogutu. Proovime talle hommikusöögiks sisse pressida paar saia, aga Rutt piirdub viisakalt ühe ampsu ja kahe lonksu teega. Rusuval toonil istume autosse ning võtame suuna Florese poole. Teel peatume turistilõksus nimega "Cuevas de Candelaria", kus esmapilgul pole hingelistki. Raamatud ja kaardid lubavad meile taaskord üht seitsmest suurimast maailmaimest ning õhinal nagu väikesed lapsed, suundume koos patsiendiga tähistatud jalgraja poole. Vitaalne vanahärra Eduardo, tervitab meid rõõmsalt, räägib meiega pikad jutud võõras keeles, millest me vaevu üksikuid sõnu suudame eristada, pakib kokku oma päevinäinud kollased taskulambid ning asume tema järel teele. Koopad, mille on samanimeline jõgi aastatuhandete jooksil liivakivisse uuristanud, peidavad endas Maiade süngeid saladusi. Kes teab, milliseid võikaid vere-pidusid selle uhke plenaarkoopa saalis peeti, mille pikkus ja laius on 200m ja kõrgus ulatub 60 meeterini. Laseme end poolteise tunni jooksul Eduardol vedada läbi džungli ja maaaluse koobastiku ning lõpetame väikese jalutuskäiguga jõeäärsel kaldapealsel, mille sügaval orus kümned naised ja lapsed pesu pesevad. Patsient komberdab kogu tee väärikalt ja kannatlikult kaasa.

Sõidame edasi Floresesse ning peatume
"vanalinnas", mis paikneb napi maaribaga kaldakülge kinnitatud saarekesel. Jalutame läbi loojangupoolsel kaldal paiknevad viis hotelli ning valime, basseini ja vabade tubade olemasolu arvestades, ühe Santana nimelise meelevaldselt välja. Saame kaks kõrvuti tuba, suurte, järvele, Sanata Barbara saarele ja päikseloojangule avanevate, rõdudega. Patsient suundub magama ning me läheme Priidu ja Kadriga linna avastama.
Teeme ühed januvaigistavad ja kosutavad jõlled, inglise keelt rääkiva daami kodubaaris. Hetke pärast maandub meie kõrval letiääres Kanada mootorrattur, keda me juba mitu päeva samal teel, hotellides ja viimati praamil jõge ületades, korduvalt kohanud oleme. Lisaks baaridaamile saab ka kanadalane kohe meiega suureks sõbraks, jutustades ülevoolavalt oma seiklustest, saavutustest ja plaanidest. Motikamees räägib meile oma loo, mis algas rohkem kui kuu aega tagasi, kui ta Kanadas kõigele käega lõi ning pakkis oma elu järgnevaks pooleks aastaks mootorratta sadulasse. Sõitis läbi Ameerika lääneranniku ja Mehhiko Guatemaalasse ning plaanib jätkata teekonda mööda Kesk-Ameerikaa kiirteed ja Lõuna-Ameerika läänerannikut kuni Tšiili lõunatipuni. Seal pöörab otsa ringi, sõidab läbi Lõuna-Ameerika ja Amazonase vihmametsade ning suundub mööda idarannikut ja kariibimere saari tagasi Ameerikasse ja Kanadasse. Meie uus sõber on üks võimas mees. Baaridaam juhatab meid lennupiletite asjus hotelli järve teisel kaldal. Jätame oma uue sõbra, tema pooliku õlle ja hõbedasse teipi mässitud sülearvutiga, baarileti äärde ning suundume kolmerattalisel tuk-tukil (nagu Roger Moore Bondi filmis) kummidevilinal saarelt ära. Hangime juhatatud hotellist lennupiletid (à 1370kr), mis meie tagasiteed Floresest GuatemalaCity-sse ühe päeva võrra lühendavad ning säästavad meie "vanu konte" 10-tunnisest bussis loksumisest.

Naudime hotellirõdul päikseloojangut, kohaliku õllepruulija pudelisse villitud kätetööd ja saluuti järve vastaskaldal. Õhtust sööma läheme pooleldi veepeale püstitatud restorani, mida ehib meeleolukas punane valgus ülevalt ning veepinnalt peegelduv siniste sporttulede valgus jalgealt.
Kohalik valgustuskunstnik on "sporttuled" monteerinud

veepinnale ehitatud kai alla, et selle kutsuvad peegeldused tõmbaks ligi lihtsameelseid turiste, nagu liimipaber kärbseid.