New York, Guatemala City

Laupäeva õhtuks jõuame New York-i. Immigratsiooniameti ootejärjekord lennujaama terminalis näeb välja nagu StarTreki filmis - sajad karvased, värvilised ja sulelised ootavad oma pääsu tõotatud maale. Pärast põgusaid vastused ametniku põlglikele küsimustele - mis te sinna Guatemaalasse otsite - pääsesime me tulema, õppides järgmiseks omal nahal tundma kohaliku (allmaa)raudteesüsteemi spetsiifikat. Umbes 2 tundi ning vähemalt kolm ümberistumist kulub meil jõudmaks õigesse Brooklyni linnaossa. Sellele lisandub veel veerand tundi pakase ja seljakotidega matkamist, kuni me Priidu sugulase Kadri elukoha leiame.

Pühapäeva hommikul ärkame kell 5. Öö jooksul on maha sadanud u 10cm paksune lörtsikiht. Samal ajal kui Priidu kallis sugulne meid lennujaama sõidutab, muretseme pisut kuidas NYCi inimesed oma suvekummidega teel püsivad. Kõik sujub tòrgeteta ning varsti avastame end lennujaama terminalis, koos üksikute teiste valgete inimestega, suure "kährikute" parve keskelt. Termini kährik tõi meie sõnavarasse sõber Tiit, kes oli varem Ameerikas näinud, kuidas Eestlasest ettevõtjal on terve pesatäis Guatemaala töölisi, keda ta "hellitavalt" kährikuteks kutsus.

Pealelõunal maandume Guatemala Citys, ootame tunnikse oma pakkide järel, kohtume juhuslikult veel ühe eesti perega, kelle Rutt peaaegu surnuks oleks ehmatanud ning saabume lõpuks vastutulnud rahvamasside hulka nagu olümpiavöitjad. Kährikutemassid on ilmselt tulnud tervitama oma isasid, vendi ja mehi, kes koos meie lennuga on saabunud Ameerika orjatöölt tagasi kodumaale.

Tund-poolteist võimlemist ja võitlust lennujaamas ning me saame oma rendiauto, millega minna kährikutemaad avastama. Väljas hakkab juba pimenema ning me seame end teele Antigua poole, et astuda vastu uuele väljakutsele - leida katusealune, kus järgnevad 3-4 ööd veeta.