Antigua, vulkaan Pacaya, Guatemala
Priit ja Kats on kadunud, kui ärkame. Päike paistab, väljas on soe ning ähvardavalt linnakese kohal kõrguv Aqua vulkaanitipp on pilvitu. Meie reisikaaslased saabuvad hommikuselt jalutuskäigult linnapealt, kaasas uued uhked kaardid (puhas käsitöö) ning juhtnöörid, kuidas jõuda meile huvipakkuva tegevvulkaan Pacaya jalamil paiknevasse San Franciscose külakesse. Täna hüppan mina meie Mitsubishi maasturi rooli. Sõit tuliuute kaartide toel läheb pisut konarlikult ning see sunnib meid inimestelt teeäärest abi otsima. Sõidame edasi-tagasi mööda Pan-Ameerika kiirteed ning arutame, kas suitsuvine vulkaanitipus on sinna kogunenud pilved või märk vulkaani elutegevusest. Sõidame, eksime, sõidame ja otsime õiget küla, kus peab asuma mäkketõusu baaslaager. Leiame laagriputka ja väikesed kährikukutsikad, kes on pähe õppinud mõned mantrad, mida nad agara kepi- ja giidimüügi töö kõrvale vuristavad. Tõrjume nad eemale. Veendume, et ühesgi läheduses paiknevas külakeses pole kohvikut, aurava kohvi ja lõhnavate viinisaiakestega ning suundume mõne kilomeetri kaugusele maalilise järve äärde, aega parajaks tegema. Külastuskeskus järve kaldal võtab meid vastu valju muusikaga ning näib nagu oleksid käimas kährikute suvepäevad.
Jõudes tagasi mäejalamile, võtab juhtimise üle aktiivne albiino-kährik, kes juhatab meid ära "päris" parklast, et meil probleeme ei tekiks. Vastutasuks 40 quetzali (58kr) eest saame lubaduse, et parkimine külastuskeskuse ukse ees on väga turvaline. Kinnitame keha "Orto" nuudlisupiga, ostame mäepiletid, anname allkirjad, et oleme oma hukkumises ise süüdi, ostame manguvatelt kährikukutsikatelt matkakepid (à 7.5kr) ning asume omapead tõusma 2550m kõrguse tegevvulkaan Pacaya otsa.
Alustame oma teekonda 1850m kõrguselt. Kaks kohalikku ratsanikku asuvad meid hobustel jälitama. Mööda ei lähe ja ka maha ei jää sammugi. Ronime hirmuga edasi, hobuste kabjaplagin ja hingeldamine kuklas. Selgusetuks jäi kas tegu oli turvaeskordi, kohustusliku giiditeenuse või karistusega giiditeenusest loobumise eest. Veerand tundi hiljem oleme oma tülikatest ja ebaintelligentsetest saatjatest vabanenud. Tunni aja pärast muutub metsatee, ähvardavate siltide saatel, kauniks roheliseks muruvaibaks, mis keset jalgrada on puruks kistud laia, musta ja hangunud laavavoo poolt. Ronime edasi niikaua kuni vanad, sünged laavakuhilad meie tee tõkestavad. Edasi enam teerada ei lähe. Asume ronima mööda tardunud ja sünget laavavälja, mille uurmetest ja sügavatest pragudest äravrdavat kuumust kerkib. Peagi oleme silmitsi murettekitava olukorraga: päike hakkab loojuma, ees on järsk, lõputuna tunduv laavakivist sein ning mööda seda vonklemas vaevumärgatav kaduv jalgrada, millel ronimine oleks ka valgel ajal, sportlikule inimesele paras katsumus. Meeleheidet leevendab jalgealt kiirgav soojus ning mõistmine, et külm meid ei võta, kui meil tuleks ka kogu ööks mäele jääda. Ronime ettevaatlikult mööda mäeseina ning aegajalt pöörame otsiva pilgu alla mäejalamile, et leida giididega mägironijate gruppi, kes pidid meie andmetel päikeseloojanguks mäkke tõusma.
Ronime, otsime, ronime, kuni ühtäkki märkab keegi meist kaugel all väikset inimsalka, suundumas sootuks mäe teisele küljele. Rõõm pääsemise üle võtab võimust ning me asume pool kilomeetrit kõrgemal ettevaatliklult komberdades liikuma päikeseloojangu poolse mäekülje suunas. Kaotame oma grupi silmist ning hiljem märkame neid jälle.
Ronime edasi kuni ühtäkki avaneb mäekülje tagant vaimustamapanev vaatepilt, hämaruses hõõguvate punaste laavavoogude vereniredega. Vulkaan on oma dramaatilise palge meie poole pööranud, samal ajal säästes meid ennast. Ronime veelgi käbedamalt edasi, et jõuda enne lõpliku pimenemist turistigrupi peatumispaika, lootuses, et nendega koos on hilisem laskumine pisut turvalisem.
Pilguheit emakese maa sisemusse on kaunis, meeldejääv ning ülendav kogemus. Naudime kõrbevate tennisetaldade lõhna saatel looduse veritsevat vaatemängu. Seisame u meetri kaugusel suurimast laavavoost, mis ähvardavalt pragisedes allapoole teed otsib. Mõned turistid küpsetavad laavavoos kaasatoodud, pika kepi otsa torgatud vorstikesi. Lakkamatu joovastus ja pildistamine. Pimedus on lõplikult maad võtnud.
Lõpuks, kui kõik on küllalt joovastavat vaatepilti nautinud, asume grupi ja giidide järel tagasiteele, lambid käes nagu üks pikk võbelevate tulukeste rivi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar