Ayuthaya, Tai

Bangkok, Tai

Bangkok, Tai

19.päev, Bali, Indoneesia

Lahkumine

Meile Katsiga tundus, et meil jäi midagi veel ostmata. Nii läksime veel paariks tunniks hommikul Kuta peale. Viimased tunnid veetsime hotelli basseinis ja ümber. Kell kaks lasime end lennujaama sõidutada. Algas 23 tunnine reis tagasi kolemaale.

18.päev, Bali, Indoneesia

Shopping Day.

Selle päeva sisuks oli siis Kuta kaubandusele reha teha. Kingitusi endale ja lähedastele.

Õhtul tegime lõpueine. Tellisime kõik krabisid. Esimest korda elus. Mina vist ka viimast.

Meeletu rahmeldamine, et pisikillukest pehmet lihatükikest kõva looma seest taga ajada.

Poolteist tundi oli hooleta.

17.päev, Bali, Indoneesia

Hommikusöögi käigus teatasime perenaisele, et me läheme kolime nüüd Kutasse ära ja põhimõtteliselt oleks meil selleks transporti vaja. Lahke perenaine lubas meile poole tunniga oma auto koos juhiga valmis seada. Pooleteise tunni pärast see tõesti ka saabus.

Möödudes korjasime Sanuri hotellist ära ka kunagi sinna jäetud passid ja lennupiletid.

Kuta hotellis kõik sujus – saime oma näruse toakese ka päev broneeritust varem ja kobisime basseini ja selle äärde.

Pärastlõunal sisenesime Kuta kaubandusse.

Õhtust sõime Raamatu andmetel Kuta kõige kuulsamas kohas Made’s Warung. Jõulusöök mereandidega. Olid ka jõulud või?

16.päev, Bali, Indoneesia

Akna taga laksuvad lained – tähendab, lühike uni.

Pärast hommikusööki palusime perenaisel motikad hankida. Seekord anti mulle ette seni kõige kobedam Honda.Ja vihmakeebid pealekauba. Rutil oli terviseprobleeme ja nii jäi tema hotelli maha. Meie aga võtsime kursi mööda suurt teed Semalapura kaudu kuulsa Besakih templikompleksi poole. Kusagil Padangbay kandis tõmbas meid politsei ootamatult hoovi. Palus kabinetti ja istet võtta. Järgnevast keelepudrust hakkasid järgemööda selguma meie süüteod. Suunda me ju kindlasti ei näita. Ja load – seal pole kusagil sõna ‘international’. Pikapeale jõudsime kulminatsiooni – et nüüd tuleb protokoll teha ja siis jaanuaris kohus otsustab, mis meist saab. Samas, ta saaks ju meid ka aidata. Kui meie saaksime teda aidata. Abi illustratsiooniks oli tal mapi vahel näidata 20-euroseid rahatähti. “Unustasime” tema kabineti toolile 50K ruupiat ja surusime sõpruse märgiks käsi. Besakih’i poole teel külasid läbides, jäid silma tee ääres iga maja ees püsti torgatud kaunistatud ridvad. Uurimisel selgus, et need pannakse püsti suuremate pidustuste korral. Selgusetuks jäi, kas pidustused on tulemas või juba möödas.

Ca 1km enne Besakih’i on kontrollpunkt, kus tuleb osta pilet nii endale kui kaamerale. Järgmine oli ca 500 meetri pärast, kus noormehed resoluutselt teatasid,et motikad tuleb siia parkida ja siit edasi jala minna. Sama resoluutne oli nõue, et sarong peab selles punktist edasi keha ümber olema. Ja kui sul sarongi ei ole, siis tuleb see siin osta või rentida. Pisukese puiklemise peale rentis siis Kalle omale puuduva sarongi. Seepeale paluti meil lahkelt motikatele istuda ja võisime taas mõnisada meetrit ülesmäge sõita. Olime nüüd ilmselt templikompleksi alguses. Ja kohe selgus, et templitele me lähemale minna ei tohi. Vähemalt mitte ilma “temple village guardian” saateta. Selgitusi jagasid muidugi tollesama resoluutse grupeeringu noormehed. Tolle “village guardiani” teenete eest tuleks teha annetus südametunnistuse järgi, aga üldiselt on see 1usd nägu. Meil sai sellest kõigest nüüd siiber ja me lahkusime. Inimesed, hoidke eemale turistikohtadest!

Sõitsime piki ilusate vaadetega väikest teed tagasi alla Amlapurasse. Uus nähtus oli mingi bambusvõsa piirkond, kus tee läks nagu läbi tumerohelise tunneli. Uudne oli ka aia kasutamine tee ääres. Poolel teel saabus SMS, et Rutt on ellu tõusnud ja me suundusime hotelli. Pärast lõunasööki tabas meid uni.

Õhtuhämaruses otsustas Kalle samas kasvava palmi otsast kookospähkli ära tuua. Umbes poole ronimise peal sattus vandalismiaktile peale hotelli perenaine. Tädi arvas, et neil on tegelikult redel ka olemas. Järgneva tunni sisustas kookospähkli elementaarosadeks lammutamine.

Õhtul chillisime hotelli kohvikus. Kohalik vein Bali Brem osutus täielikuks rämpsuks.

15.päev, Lombok, Bali, Indoneesia

Sel ööl oli meil kasutada juba kaks lina. Magasime disko ja mulla mögina vahepeal.

Kuuldes, et hommikune sukeldumine tehakse Shark Pointis, otsustasime Kallega teha veel täiendava sukeldumise. Tüdrukud jäid maale.

Ülesanne oli ujuda ca 20m sügavusel kanjonite kohal. Töötas kerge hoogvus. Üsna pea pärast laskumist kohtusimegi esimese haiga. Päris kõva purts adrenaliini käis läbi. Teadmata täpselt, kuidas peaks haiga kohtudes käituma, tõmbusime Kallega mõlemad instinktiivselt meie pärismaalasest daivmasteri selja taha. Hai tegi ca 15m kaugusel pooltiiru ümber meie ja kadus. Nägime veel väga ilusaid sinitäpilisi stingraisid ja kilpkonnasid oli lausa jalaga segada. Läksin pea alaspidi ühe juurde uurima, et mida ta istub ja askeldab seal keset lõhutud korallilagendikku. Poiss krõmpsutas rahumeei korallipulkasid süüa. Proovisin kahe konnaga ka sõitu teha, aga selleks tuleks ikka väga kõvasti kilbist kinni hakata. Muidu rapsib lahti. Nägime veel paari haid. Neist viimane oli vast kõige suurem, nii üle-kahe-meetrine. Aga adrenaliinipauku enam ei kordunud.

Elu parim sukeldumine oli.

Tagasi rannas avastasime naised elu kaupa tegemas. Sellest me rohkem ei räägi.

Hakkasime vaikselt pakkima ja arveid maksma, et kella neljase laevaga saarelt lahkuda.

Kleepisime klubi klaasuksele ka Welcome-to-Estonia märgi märkimaks, et see koht pole nüüd eestlastest enam süütu.

Lobisesime paati oodates rutt-armu-ära-ilusa mehega seriaalist Saint Tropez ja meie daivmaster Mathiasega. Mathias teadis rääkida, et igal aastal jääb hoovuste tõttu paar ujujat puudu. Pajatas oma kogemusest vertikaalse hoovusega ja sellest, et kõige ohtlikum pole mitte hai, vaid väike kala, kes sind peast pureb.

Evakuatsioon saarelt algas vihmasajus, mis merel kerge tormi mõõtmed võttis. Vesi tuiskas nii ülalt kui alt. Maa oli kadunud. Mauglid olid enamasti läbimärjad ja lõdisesid. Meid päästsid kodust kaasa võetud kilemantlid, mis mauglitele palju nalja tegid. Presendi alla peidetud kotid suuremast uputusest pääsesid. Vaatamata tormile jõudsime ca poole tunniga Lombokile, kus praktiliselt kohe lakkas vihm, vaikis tuul ja paistis päike. Meil oli veel teoreetiline võimalus jõuda Lembarist kell kuus väljuvale praamile. Konsulteerisime staffiga meile vastu saadetud DremDiveri transpordis, kes arvasid, et nibin nabin ehk jõuab. Palusime ennast siis Senggigi jõudes kohe takso peale ümber istutada. Taksojuht ei jaganud inglise keelest suuremat midagi, ka numbreid mitte, sai aga ülesandest kenasti aru ja tegi tubli töö. Kalle käe pealt võeti kell, mida ma siis esiistmel hoidsin nii, et juht kogu aeg näeks, palju aega jäänud on. Päris terav ralli käis mootorratturite ja eeslite vahel. Igatahes 17:45 olime sadamas ja taksojuht sai teenitud tipi.

Praam, millele me nüüd astusime, oli ikka paras peldik. Kõvasti nirum kui see, millega me Lombokile tulime.

Meri oli sile ja hämardudes saime ilusad vaated ümbritsevatele mägedele.

Kell seitse oli väljas kottpime ja umbes kell kaheksa ei olnud meri enam sugugi sile. Külglaine kõigutas päris tugevalt ja aegajalt käisid teravad laksud vastu praami. Karu hakkas pablama. Laeva kioskipoiss/stjuaard jooksis ringi ja jagas kõigile plastikaatkotte.

Nelja tunni pärast ei olnud me sugugi veel kohal. Ega ka viie, ega kuue. Jõudsime maale pisut pärast südaööd.

Vanade kauplejatena saatsime esimese transpordipakkuja pikalt ja marssisime kotid seljas sadamast välja. Selgus, et sügav öö ja rohkem transpordipakkujaid aga polegi. Keerasime otsa ringi ja asusime läbirääkimistesse nonde esimeste pakkujatega. Kuivõrd nende positsioon oli nüüd väga tugev, jäi seisuks 50K ja seda mingi 15 km sõidu eest. Bemo, millesse meid lõpuks pandi tegi kõrvulukustavat mürinat. Juhiks oli jässakas umbkeelne ja kõrvarõngaga mafiooso.

Hotelli otsides ajasime üles mitu külameest. “Tempel” nimelises kohas ajasime välja poolunise-poolpiduse austraallasest perenaise, kes algul kõvasti kärkis aga peagi leebus. “How come you look for a room at one a clock in morning!!!!”

Maandusime seal.

14.päev, Lombok, Indoneesia

Kõige nigelam öö on seljataga. Tekki ei olnud ja seda asendav lina oli kuidagi niiske. Kitsas ja muud jamad. Tuul kolistas ka tugevalt ja varahommikul mögises kusagil mošee. Väga piinarikas.

Vaikselt nagu paranes ja pärast hommikusööki otsustasime siiski sukelduma minna. Selleks ajaks, kui me paadiga saare teisele küljele jõudsime (Reef Fan Garden), oli päike juba läbi murdnud ja ilm oli väga ilus. Täna usaldati meid juba pärismaalasest divemasteri hoolde. See mees osutus väga heaks giidiks, kes osutas tähelepanu igasugu organismidele, mis muidu ilmselt nägemata oleks jäänud. Nägime sinist ribaangerjat, paari mureeni, midagi kalmaaritaolist ja veel paari vigurit. Kilpkonna ka. Välja tulles oli ilm veelgi ilusamaks läinud. Lõuna möödus basseini ümbruses ja taas läks nii kuumaks, et pidime varju otsima. Pärastlõunasel sukeldumisel muudeti käigupealt toimumise kohta. Ilmselt muutlikest oludest tingituna.Suundusime siis taas Meno Slope spotti, kus me ka eelmisel õhtul käisime. Hoovus oli tugevam veel kui eile. Kuna nähtavus ei olnud parim, siis läks algul tugevasti energiat, et ennast paaridena hoida ja mitte üksteist silmist kaotada. Liiga tihe sukeldujate kontsentratsioon aga ei sobi algaja manööverdamisvõimega. Asja tegi hullemaks see, et kuskilt poole sõidu pealt liitus meie liiklusvooga veel ka saksa vanapaar oma daivmasteriga. Mõtlesin, et kui PADI süsteemis peaks olema järk nimega “puntrassukelduja” vms, siis meile võiks selle nüüd rahumeeli omistada. Vahepeal oli nii kitsas, et pidin Kalle jõuga eest ära lükkama. Niru oli, isegi kilpkonna ei näinud. Kõige tipuks väitsid välja tulles Rutt ja Kalle, et nemad näinud kohe alla minnes korraks vilksamisi ka haid. Kurat, see oli meie viimane sukeldumine.

Tagasi kaldal ja puhanud, otsustasime loomtranspordiga saarele ringi peale teha. Kauplesime hinna 40 pealt 25le ja ronisime kuuekesi väga väikese üheteljelise kaariku peale. Viimasena tagant peale astudes tekkis tunne, et kohe-kohe lendab vaene loom aiste vahelt kaarega üle.

Rappusime ebakindlas sõidukis saare teise külje poole, kus äge päikeseloojang aset pidi leidma. Läksime koralliklibusele rannale jalutama, aga kohe hakkas sellist padukat sadama, et jooksime kaarikusse tagasi. Järgnes ekstreemgalopp läbi paduvihma tagasi baasi. Küüned jätsid kaariku katusepostidesse sügavaid jälgi.

Õhtuks sõime seekord väligrillil kala ja kanavardaid. Mõnulesime taas mereäärsel lavatsil. Klubi DJ oli väga tshilli plaadi masinasse pannud ja kui keegi oleks pärast tuppa kandmise teenust pakkunud, oleksime sealsamas lavatsil uinunud.

13.päev, Lombok, Indoneesia

Hommik taas varajane – kell 8:00 olime pakitud ja valmis edasi liikuma Gili saartele. Dreamdiveri auto korjas veel kahest hotellist kolm inimest peale ja sõitsime ca pool tundi edasi külasadamasse Bangsalis. Kibekähku paadile ja suund Trawanganile. Algul tundus, et tuleb lihtne kruiisimine, aga mida kaugemale Lombokist, seda suuremaks lained läksid. Vasaku parda rahvas oli igatahes märg.

Saarel oli meil paadil vastas meie divemaster Mathias. Viskasime asjad klubi taha bungalosse ja istusime laua taha ülekuulamisele. Kes, kuipalju ja mis litsentsiga? Ja miks Priit sellise ajutise litsentsiga? Loobusime kirjalikult ka kõigist õigustest. Järgnes sobiva varustuse valik. Teenindus oli väga meeldiv aj professionaalne. Ca tund pärast maabumist olime juba paadis ja teel esimesse daivspotti – Shark Point.

Selgees üle parda, koguneme paadi taga ja, alla. Mul oli taas tõsiseid probleeme tasakaalustamisega. Teised oli ammu all ja hoovus kippus mind teistest eemale viima. Lõpuks suutsin oma kanalid läbi puhuda ja sain ka alla, kus teised juba kilpkonnaga mürasid. Sel korral nägime neid veel paar tükki, ühel olid ka mingid satelliitkalad kõhu all. Õppisime hoovusega korallide kohal hõljudes tõusma-langema. See oli meile kõigile esimene hoovuse kogemus. Väljudes selgus, et mul oli veri ninast väljas. Arusaamatu.

Tagasi klubis. Liitusin sakasa poistega, kes mängisid klubi basseinis võrkpalli. Päris lõbus oli. Ainult et basseini vesi oli tulisoolane. Päike tuli välja ja kõrvetas päris karmilt, lõpuks otsisime juba varju.

Pärastlõunane sukeldumine toimus klubi juurest peaaegu otse üle naabersaare Meno serva all. Kats seekord meiega kaasa ei tulnud. Seni superilusat ilma ähvardas ränk vihmapilv. Hüppasime kiiresti vette, et mitte märjaks saada. All käis äge ralli – hoovus oli päris tugev, no ma pakun et 15km/h näiteks. Nägime paari kilpkonna ja muud pudi. Aga peamine tähelepanu oli hoovusel.

Kui olime tagasi paati roninud toimus äkki elavnemine – ca 20 m kaugusel märgati veepinnal uime. Paar instruktorit hüppasid vette ja hakkasid sinnapoole ujuma. Kui ma aru sain, et hai see ikka ilmselt ei ole, hüppasin ka neile järele. See oli Manta Rai, kes ujus aeglaselt tiibu lehvitades veepinna läheduses. Sain talle miskit 2..3 meetri läheduselse aga väsisin kiiresti ja läksin tagasi paati. Pärast läksin uuesti juba lestadega ja siis sain raile nii lähedale, et oleksin võinud patsutada. Aga ma ei olnud päris kindel, kas see on hea mõte. Kohalike jutust võis aru saada, et meil on vedanud. Et ega Manta Raid nii tihti siin ei näegi.

Vee all olles oli muideks ka see äge vihmatorm meist üle läinud. Nii et me jäime kuivaks.

Tagasi kaldal ja pestud, sõime rannas lavatsil laisalt õhtust. Oli väga ilus ja mõnus.

Õhtu lõpetas sealsamas kõrval välikino. Rahvas vedeles patjade-madratsite peal ja projektoriga näidati seinale The Mexican/Desperado 2 nimelist jõledust.