Cobàn, Chisec, Guatemala

Ärkame vara, peseme, pakime ja läheme sööma. Hotelli söögisaal on tühi ja külm, söök see-eest on rikkalik. Vähehaaval kogunevad hommikusöögile ka teised Gringod (valged inimesed), kes on samasse mahajäetud paika äraeksinud. Pärast tuliseid vaidlusi, päikese väljailmumist ning uuemate kaartidega tutvumist inimtühjas reisibüroos, otsustame sõita paaritunnise teekonna kaugusel asuva Semuc Champay metsikute koskede ja laguunide juurde, selleasemel, et oma teekonda jätkata. Inimtühjal maanteel kohtume ihualasti mehega, kes keset sõiduteed jalutades, püüab kõiki oma võlusid mängu pannes, meie hoogu pidurdada. Järgmine tähelepanu võitmise katse tabab meid ühe väikese külakese läheduses, kus külarahvas on maanteele laadapeo püsti pannud. Kilomeetrine jupp kauplemisest küllastunud maanteed lubab vaid äärmise ettevaatlikusega aeglaselt sõites ühest teeservast edasi liikuda. Tund aega sõitu mööda imeliste vaadetega asfalteeritud mägiteed ning teine tund mööda kitsast, järsku, käänulist kruusateed ning olemegi kohal. Osades teelõikudes on järsud ja käänulised, tulvavete poolt minema pühitud teelõigud, asendatud kitsaste betoonplaatidest radadega (kummagi ratta all), millel tuleb akrobaatliku osavusega kahetonnise maasturiga turnida.

Päike on kõrgel taevas, ilm on kuum ning me seame sammud varjulisele džunglirajale. Rada kulgeb mööda astangulise mägijõe kallast, milles kärestikud ja kosed vahelduvad laiade, astmeliste laguunidega, vesi pahisedes langemas ühelt terrasilt teisele. Kogu see ilu on orkestreeritud džungli kärarikka kakofooniaga. Priit leiab, läbi madala kärestiku sumbates, ühe maalilise ja inimtühja nurgakese, millest ühele poole jäävad rohekas-sinise läbipäistva veega täidetud laguunid. Ülalpool laguune on raevukalt kitsasse maaalusesse kanalisse kulgev kiirevooluline, vahutav ja möirgav jõgi, mis rahumeelsete terasside alt läbi sööstab. Hetke pärast on meie imekauni paiga avastanud terve hulk uudishimulike turiste, kelle hulgas torkavad eriliselt silma kaks napis, märjas rõivais looduslast. Ujume, pildistame, peame pikniku ning teenime ära eemalseisva valvuri pahameele, kui hukutava kärestiku servale liiga lähedale ronime.
Tagasiteel kohtame taas teeääres oma "paljast sõpra", kelle väikeste tempudega paistab kohalik külarahvas üsna harjunud olevat. Sõidame uuesti läbi Cobàn-i ning alles pimedas jõuame Chisec-i.

Antigua, Cobàn, Guatemala

Hommikul pakime asjad, mis ei taha enam oma endistesse kohtadesse hästi ära mahtuda. Päike särab ja ilm on imekaunis, nagu ka meid võõrustanud väike linnake, Kesk-Ameerika pärl Antiqua. Enne lõpliku ja rasket jumalagajättu peatume peaväljakul, et talletada veel mõned meeldejäävad pildid.

Järgnevatel päevadel plaanime autoga läbida pika ja seiklusrikka teekonna Guatemala põhjaossa, Tikal-i rahvusparki.Võtame suuna Cobàn-ile ning valime välja ühe maailma-mitte-kõige-kiirema-mägi-kruusatee. Teel peatume ühes väikeses linnakeses nimega San Juan Sacatepeques ning satume selle keskväljakul kirevasse turumöllu. Fotoaparaadid rinnal õielei, läheme kohaliku pulbitsevat elu nuusutama. Arvestades kohaliku kultuuri eripäradega ning austades sügavalt meile tuttavaks saanud traditsioone, ei tee me vähmatki katset tõsta kätt ega fotokat selle vastu. Tulistame ja pildistame puusalt ja rinnalt ning siinse elu säravamad hetked saavad ilma seda häirimata jäädvustatud.
Turuheitluse peategelasteks on eakamad, kortsuliste nägudega, kirevate rõivastega, väikest kasvu Maia-naised, kes väsimatult kannavad midagi pealael. Värvikirevate asjade ja inimeste virr-varr, mis linnaväljakule laiali laotatud, näib olevat tähtis hetk linnarahva elus. Ega ilmselt igapäev ei tule tädid tänavatele, maasikatega kaetud vahukooretordid peas ja käes. Lahkume rõõmsa elevusega hinges, mis osalt tingitud kohaliku elu ehedast puudutusest ning osalt meie leidliku võtte tulemusena kogunenud pildisaagist.

Jätkame teekonda läbi orgude ja üle mägede, nii kuidas kiusliku looja ja kohaliku teemeistri ühiste jõupingutuste tulemusena valminud rada lubab. Peale tundidepikkust loksumist, nagu tormisel merel, jõuame vahepeatusesse - Salamà linna. Teeme mõned rahutud tiirud läbi rapsivate turutänavate, otsides raamatus lubatud hõrke söögikohti. Lubatut leidmata, maandume kurnatuna kohaliku rämstoidurestorani "Pollo" lauas ning tellime pitsat.

Cobàn-i jõuame pimedas. Vaatame üle raamatus nimetatud ja seeläbi meie usalduse pälvinud kaks hotelli ning valime neist välja "kallima", kus kahene tuba maksab üle 500kr. Teises, "paremas" hotellis, pole vabu kohti. Õhtusel tutvumisel linnaga, leiame selle keskväljakult vihase ja rahutu rahvamassi, linnavalitsuse hoonet piiramas. Tigedalt sumisevat inimmassi on tulnud taltsutama kilpide ja nuiadega politseinikud. Olles mõistnud, et tegu tavalise dialoogiga, kohaliku elu puudutavates küsimustes, suundume tagasi hotelli.

Antigua, vulkaan Pacaya, Guatemala

Priit ja Kats on kadunud, kui ärkame. Päike paistab, väljas on soe ning ähvardavalt linnakese kohal kõrguv Aqua vulkaanitipp on pilvitu. Meie reisikaaslased saabuvad hommikuselt jalutuskäigult linnapealt, kaasas uued uhked kaardid (puhas käsitöö) ning juhtnöörid, kuidas jõuda meile huvipakkuva tegevvulkaan Pacaya jalamil paiknevasse San Franciscose külakesse. Täna hüppan mina meie Mitsubishi maasturi rooli. Sõit tuliuute kaartide toel läheb pisut konarlikult ning see sunnib meid inimestelt teeäärest abi otsima. Sõidame edasi-tagasi mööda Pan-Ameerika kiirteed ning arutame, kas suitsuvine vulkaanitipus on sinna kogunenud pilved või märk vulkaani elutegevusest. Sõidame, eksime, sõidame ja otsime õiget küla, kus peab asuma mäkketõusu baaslaager. Leiame laagriputka ja väikesed kährikukutsikad, kes on pähe õppinud mõned mantrad, mida nad agara kepi- ja giidimüügi töö kõrvale vuristavad. Tõrjume nad eemale. Veendume, et ühesgi läheduses paiknevas külakeses pole kohvikut, aurava kohvi ja lõhnavate viinisaiakestega ning suundume mõne kilomeetri kaugusele maalilise järve äärde, aega parajaks tegema. Külastuskeskus järve kaldal võtab meid vastu valju muusikaga ning näib nagu oleksid käimas kährikute suvepäevad.

Jõudes tagasi mäejalamile, võtab juhtimise üle aktiivne albiino-kährik, kes juhatab meid ära "päris" parklast, et meil probleeme ei tekiks. Vastutasuks 40 quetzali (58kr) eest saame lubaduse, et parkimine külastuskeskuse ukse ees on väga turvaline. Kinnitame keha "Orto" nuudlisupiga, ostame mäepiletid, anname allkirjad, et oleme oma hukkumises ise süüdi, ostame manguvatelt kährikukutsikatelt matkakepid (à 7.5kr) ning asume omapead tõusma 2550m kõrguse tegevvulkaan Pacaya otsa.

Alustame oma teekonda 1850m kõrguselt. Kaks kohalikku ratsanikku asuvad meid hobustel jälitama. Mööda ei lähe ja ka maha ei jää sammugi. Ronime hirmuga edasi, hobuste kabjaplagin ja hingeldamine kuklas. Selgusetuks jäi kas tegu oli turvaeskordi, kohustusliku giiditeenuse või karistusega giiditeenusest loobumise eest. Veerand tundi hiljem oleme oma tülikatest ja ebaintelligentsetest saatjatest vabanenud. Tunni aja pärast muutub metsatee, ähvardavate siltide saatel, kauniks roheliseks muruvaibaks, mis keset jalgrada on puruks kistud laia, musta ja hangunud laavavoo poolt. Ronime edasi niikaua kuni vanad, sünged laavakuhilad meie tee tõkestavad. Edasi enam teerada ei lähe. Asume ronima mööda tardunud ja sünget laavavälja, mille uurmetest ja sügavatest pragudest äravrdavat kuumust kerkib. Peagi oleme silmitsi murettekitava olukorraga: päike hakkab loojuma, ees on järsk, lõputuna tunduv laavakivist sein ning mööda seda vonklemas vaevumärgatav kaduv jalgrada, millel ronimine oleks ka valgel ajal, sportlikule inimesele paras katsumus. Meeleheidet leevendab jalgealt kiirgav soojus ning mõistmine, et külm meid ei võta, kui meil tuleks ka kogu ööks mäele jääda. Ronime ettevaatlikult mööda mäeseina ning aegajalt pöörame otsiva pilgu alla mäejalamile, et leida giididega mägironijate gruppi, kes pidid meie andmetel päikeseloojanguks mäkke tõusma.

Ronime, otsime, ronime, kuni ühtäkki märkab keegi meist kaugel all väikset inimsalka, suundumas sootuks mäe teisele küljele. Rõõm pääsemise üle võtab võimust ning me asume pool kilomeetrit kõrgemal ettevaatliklult komberdades liikuma päikeseloojangu poolse mäekülje suunas. Kaotame oma grupi silmist ning hiljem märkame neid jälle.

Ronime edasi kuni ühtäkki avaneb mäekülje tagant vaimustamapanev vaatepilt, hämaruses hõõguvate punaste laavavoogude vereniredega. Vulkaan on oma dramaatilise palge meie poole pööranud, samal ajal säästes meid ennast. Ronime veelgi käbedamalt edasi, et jõuda enne lõpliku pimenemist turistigrupi peatumispaika, lootuses, et nendega koos on hilisem laskumine pisut turvalisem.

Pilguheit emakese maa sisemusse on kaunis, meeldejääv ning ülendav kogemus. Naudime kõrbevate tennisetaldade lõhna saatel looduse veritsevat vaatemängu. Seisame u meetri kaugusel suurimast laavavoost, mis ähvardavalt pragisedes allapoole teed otsib. Mõned turistid küpsetavad laavavoos kaasatoodud, pika kepi otsa torgatud vorstikesi. Lakkamatu joovastus ja pildistamine. Pimedus on lõplikult maad võtnud.












Lõpuks, kui kõik on küllalt joovastavat vaatepilti nautinud, asume grupi ja giidide järel tagasiteele, lambid käes nagu üks pikk võbelevate tulukeste rivi.

Antigua, Atitlan, Guatemala

Väike, kärarikas ja värviline linn nagu Mehhiko filmis, sellisena tervitab meid vana Guatemaala pealinn Antigua. Hommikuse päikese säras avaneb hotellirõdult meeletu vaade pisut vähem kui neljakilomeetri kõrgusele vulkaanile Aqua, mille jalamil väike linn vahelduva eduga aastasadu püsinud on. Hommik on üsna külm, mis on ilmselt tingitud suurest kõrgusest (u1500m üle merepinna). Pävapoole lähevad kraadid paremaks.

Päev Atitlani järve ümbruses läheb mööda mägiteid sõites,ühest külast ja linnast teise. Teepeale jäävad mägised vaated neljale suurele vulkaanitipule, mille vahele vaene järv on litsutud. Loeme raamatust, et tegu on taaskord maailma ilusama järvega, peatume, lõunatame ning sõidame edasi. Kõik külad on täis väkesi värvikirevaid rahvariietes kährikuid, näod enamusel raskest ja rõhuvast elust kortsulised. Tohutu pidusöök fotograafile, aga meie aparaadid vaikivad kaeblikult. Kohalikud on pildistamise suhtes üsna tõrjuvad ning naised pööravad näod ära niipea, kui näevad kedagi end pildistamas.

New York, Guatemala City

Laupäeva õhtuks jõuame New York-i. Immigratsiooniameti ootejärjekord lennujaama terminalis näeb välja nagu StarTreki filmis - sajad karvased, värvilised ja sulelised ootavad oma pääsu tõotatud maale. Pärast põgusaid vastused ametniku põlglikele küsimustele - mis te sinna Guatemaalasse otsite - pääsesime me tulema, õppides järgmiseks omal nahal tundma kohaliku (allmaa)raudteesüsteemi spetsiifikat. Umbes 2 tundi ning vähemalt kolm ümberistumist kulub meil jõudmaks õigesse Brooklyni linnaossa. Sellele lisandub veel veerand tundi pakase ja seljakotidega matkamist, kuni me Priidu sugulase Kadri elukoha leiame.

Pühapäeva hommikul ärkame kell 5. Öö jooksul on maha sadanud u 10cm paksune lörtsikiht. Samal ajal kui Priidu kallis sugulne meid lennujaama sõidutab, muretseme pisut kuidas NYCi inimesed oma suvekummidega teel püsivad. Kõik sujub tòrgeteta ning varsti avastame end lennujaama terminalis, koos üksikute teiste valgete inimestega, suure "kährikute" parve keskelt. Termini kährik tõi meie sõnavarasse sõber Tiit, kes oli varem Ameerikas näinud, kuidas Eestlasest ettevõtjal on terve pesatäis Guatemaala töölisi, keda ta "hellitavalt" kährikuteks kutsus.

Pealelõunal maandume Guatemala Citys, ootame tunnikse oma pakkide järel, kohtume juhuslikult veel ühe eesti perega, kelle Rutt peaaegu surnuks oleks ehmatanud ning saabume lõpuks vastutulnud rahvamasside hulka nagu olümpiavöitjad. Kährikutemassid on ilmselt tulnud tervitama oma isasid, vendi ja mehi, kes koos meie lennuga on saabunud Ameerika orjatöölt tagasi kodumaale.

Tund-poolteist võimlemist ja võitlust lennujaamas ning me saame oma rendiauto, millega minna kährikutemaad avastama. Väljas hakkab juba pimenema ning me seame end teele Antigua poole, et astuda vastu uuele väljakutsele - leida katusealune, kus järgnevad 3-4 ööd veeta.

Orebic, Horvaatia

Orebic, Horvaatia

Kotor, Montenegro

Panglao, Filipiinid

Bohol, Filipiinid