Nueva Armenia, Chachahuate Caye, Honduras

Kapten saabus tunnikese varem, kui me enda teada eelmisel õhtul kokku leppisime ning kõva kolin väikese putka ukse taga sundis meid kuuest tõusma. Päike oli veel madalal, mäetippudesse takerdunud paksude pilvede taga, ning peakohal laius selge taevas, kui suundusime väikese, sõbraliku ja "musta" Nueva Armenia küla rannalt maalilist Chachahuate saart otsima.

Chichi nimeline proua, keda Tanel oli tarkade raamatute abiga juba eelnevalt tundma õppinud, pakkus meile katusealust oma putka tagahoovis ning leidis eelmisesel õhtul usaldusväärse ning omakasupüüdmatu paadimehe. Kardetavasti jättis kapten meie pärast oma igapäevase kalapüügi katki, võttis koolist vabaks oma vanema poja jungaks pardale, riskides heitliku ilma ja lekkiva paadiga, et viia neli gringot pooleks päevaks 17km kaugusele paradiisisaarele autentset Garifuna külaelu otsima. Ma pole päris kindel, kas "tühised" 25$ nägu kompenseerib seda nälga ja rumalust, mis meremehe pere peab ehk ärajäänud püügipäeva ning saamata jäänud koolitarkuse tõttu taluma, aga tundub nagu oleks mingi kade läige naabrimeeste silmist peegeldunud, kui me varahommikul kapteni järel jõe äärde kõmpisime.
Siniseks võõbatud ja kestendav, suure kanuu sarnane lahtine paat polnud just suuremasi meresõiduvahend, kuid sellest hoolimata võtsime jõesuudme madalast ja murdlainetusest läbi murdes, suuna silmapiiril virvendavatele saartele. Kui meie alus oleks sündinud armastusest kahe paadi vahel, siis tema emaks oli vana vibreeriv, podiseva diiselmootori ja "laiade puusadega" Lappajaks kutsutud kalapaat (sellised, millega kalamehed vanasti Pärnu lahel räime käisid püüdmas). Tema isaks oli aga pisut väiksem, kõvasti sihvakam ja väledam, traditsiooniline puutüvest tahutud indiaani kanuu. Meie "paadilaps" oli pärinud oma välimuse suuresti isalt ning iseloomu emalt. Emalt kaasasaadud rahuliku ent kindlameelse loomu tõttu kestis meie merereis pisut enam kui poolteist tundi.

Garifuna kultuur ja rahvas tekkis 1797.a. sündmuste järel siinsamas Roatán-i nimelisel naabersaarel, kui inglased "kolisid" siia tuhandeid Lääne-Aafrika päriolu musti orje, kes St Vincent-i saarel jalgu jäid. Sissetoodud mustad segunesid saari asustanud Kariibi indiaanlastega ning viljakaks osutunud kultuur on levinud rannikut mööda Beliisist Nikaraaguani.


Jalgpalliväljaku suurusel saarekese elas tihedalt onnidesse pakituna u paarsada
"suure kolimise" tunnistajate järeltulijat. Külarahavas oli lahkemast lahkem ning hinnad "kõrtsis" olid soolased nagu saare ümber loksuv merevesi. Saarekese peamisteks loodusvaradeks olid kümme palmi ja neli pelikani ning korallriff ja otsatud kalaparved ümberingi meres. Lahke kuid jõulise aktsendiga inglisekeelne kõrtsimees serveeris meile tervituseks hommikusöögi koos kange kohviga ning saatis mehed merele kala püüdma, et pakkuda meile lõunaks midagi erilist. Seejärel jagas ta välja kaks komplekti päevinäinud snorgaldamisvarustust: suure, sileda ja ovaalse klaasiga kummist maskid, millega James Bond vanades filmides veeall naisi püüdis, ning naelte ja puutükkidega parandatud mustast kummist logisevad lestad; ning me läksime vette kogu seda toredust omal nahal proovima.
Peale lõbusat kalaparvedega hullamist ja veealuse menüüga tutvumist korallrifil, leidsin tagasiteel katkise maskikummiga Endli veest ujumast. Kardetavasti kulub kõrtsimehel jälle natuke naelu ja puuklotse lagunenud varustuse lappimiseks ning hilem arvele lisatud 6$ oli mõeldud uue naeltest ja puutükkidest koosneva paranduskomlekti ostuks.

Üks priske ja punane kala, kellega ma veeall olin jõudnud tutvust teha, lebas elutult koos oma kolme liigikaaslasega taldrikutel, kui hoolitsev kõrtsmik meile lõunasöögi tõi. Ei tea kas see oli poolvägisi neelatud mereveest või looduse ja saarerahva uimastavast kombinatsioonist tekkinud eelhäälestus, aga suur punaka nahavärvi ja valge lihaga kala maitses peremehe valmistatud kastmes paremini kui ükski varaseim.

Peale sööki ja suplust sättisime end merelt lähenevate, ähvardavate pilvede hirmus taas koduteele. Umbes poolel mereteel sai kombinatsioon Lappaja geenidest, vemmeldavast indiaani verest ja pöördunud lainetusest võitu meie paadikapteni kogemustest ning me saime märjaks. Veidi kõõlumist ja kangutamist jõesuudme madalikus ning jõudsimegi külarahva rõõmuks õnnelikult tagasi oma musta küla embusesse.

Pimedate õhtutundide täiteks tegime tutvust autentse pood-baariga, selle rummivaliku, värvikate klientide ja suure baaridaamiga, tegime kiirkülastuse jõekaldal tukslevasse ööklubi-onni ning proovisime ligitikkuva nälja peletamiseks restoran-onni ees pimeduses mahlakat kanapraadi.

Hommikul oleksime ehk muretus ja helges teadmatuses lahkunud, kui väsinud Endel poleks öötundidel kohaliku sõbra abiga käinud külaelu hämaraid allhoovuseid uurimas... Rõõmustasime Endli uue sõbra üle, kes oli meid varahommikul saatma tulnud. Taksojuht Marwin surus pagasiruumi meie kottide vahele veel ühe kohaliku magava "kähriku" ning me startisime tihedas sajus La Ceiba poole.

Location:Honduras