Livingstone, Guatemala

Üheksatunnise bussisõidu ja poolteise tunnise paadisõidu järel oleme tulnud "maailma ilusama" Atitlani järve päikesetõusust, vana mereröövlite linna, Livingstone-i päikeseloojangusse. Vahepeatus ja bussivahetus "maailma koledamas" bussijaamas, Guatemala Citys, ümberistumine Rio Dulce sadamakail ning Norra tüdrukuid täis paat pakkusid vaheldust juba harjumuseks saanud pikkadele sõitudele. Väike 17 tuhande elanikuga linnake Rio Dulce jõe suudmes on ligipääsetav üksnes veeteid pidi jõelt ja merelt ning kaitsev poolsaar ja kaljude vahele surutud jõe kõrged kaldad teevad sellest ühe turvalisema sadama väikelaevadele ja jahtidele, Kariibimere orkaanihooajal. Linna rajasid sajandite eest laevahukust pääsenud ja kaldale uhutud merehädaliste pered ning ülejäänud Guatemaalast erinev nahavärv, keel ja Garifuna kultuur, annavad vihjeid asutajate päritolu kohta. Paadisõit oli vaheldusrikas ja vaatemänguline, kulgedes suurte valgete, kõverakaelaliste lindude (mangroovikajakas?) ja mangroovisaarekestega avaralt järvelt džunglisse kasvanud kõrgete kaljuseintega ääristatud kitsale jõele, ning kogu selle teekonna tõline ilu avanes järgmise päeva päikeselisel tagasiteel.

Pikk, pisut viltune, õõtsuv ja vibelev süsimust mees kail tervitas häälekalt kõiki juba enne paadi randumist ning meist said kohe suured sõbrad. Alguses näris sisimas väike lootus ja hirm, et äkki ta tahab hoopis Norra tüdrukutega sõber olla, aga kui tüdrukud esimesel võimalusel turistiinfo putkasse putkasid, saime kohe tema kurvast silmavaatest aru, et ta on ikkagi meie sõber. Sõber ütles, et ta nimi on Aljehandro Grotto (Aleksander Suur) ning me mõistsime sedamaid, et tegu on haritud ja kooliskäinud mehega. Sõber lubas meile kohe kättenäidata oma esivanematega seonduva, linna parima ööbimiskoha - "African Place" - ning veerandtunnise tuuri järel saabusime oma saatjaskonnaga valge moššee moodi majutusasutuse hoovile. Väike ja lahke, pruuni aasialase välimusega mees ei paistnud kohaliku artisti üle eriti rõõmustavat ning meil kulus natuke veenmist ja 20-getsaali, et uus sõber oma uuest toast välja saada ja temaga jumalaga jätta.

Vasti läks tänavatel lahti tants ja tulevärk ning trummirütmide saatel rongkäigus tantsiv külarahvas liikus läbi linnakese. Rahvasumma saatis plahvatused ja pragisev ilutulestik, mida tekitasid tänavatele paigaldatud, lõhkeaine vöödesse mässitud ja süüdatud inimese kujulised topised. Peomeeleolu põhjus oli iga aasta seitsmendal detsembril toimuv kurja väljaajamise püha, mille ettevalmistustest andsid aimu igal pool teeserval müüdavad erisuuruses, punase-musta värvilised sarvedega kuradikesed. Võitlust kurajaga võeti siin väga tõsiselt ning meiegi tahtsime oma panuse anda. Ostsime rummi ja koolat ning ning läksime Taneli üleskorjatud jäljes, Kanada daami Andrea vihjete järgi, linnaservas asuvasse kultuuri ja seltsimajja.

"Rasta Mesa" nimeline, väike ja sõbralik, kollase-punase-rohelise värviline seltsimaja tervitas meid kaasakiskuvate trummirütmidega. Kaks trummidel jämmivat rastameest tervitasid kutsuvalt ning nurgas istuv vanaisa jätkas oma kõristitega sahistamist. Seltsimaja imes meid endassa ning meie hingasime temaga ühes taktis: tema inimestega, muusika ja rütmidega, söökide ja jookide ning pakutava kunsti ja käsitööga.
Banaanikrõpsudest ja kurgi-tomati salatist tehtud "Garifuna Nachos" oli mereelukate järel parim kohalik toit, millele traditsioonilised maisikrõpsud ja oapasta ligilähedalegi ei saa.
Pillimängu vahepeal tutvustas rastamees oma kunsti ja käsitööd ning eriti suure tähelepanu teenis värvilistest seemnetest ja erinevatest kuivatatud viljadest ehitatud "Rasta Rolexi" nimeline käevõru. 2011.a mudel on veekindel ja selle tootmine pole veel täisvõimsust saavutanud ning osa meist peab oma eritellimusele järgi minema hommikul.

Location:Guatemala