Havana, Cuba

Pühapäeva õhtu väikeses ja hubases Hemingway kodubaaris, El Floridita's, Havanna vanalinna servas, on veidi vaiksem kui tavaliselt. Ukse kõrval mängib bänd kustumatuid Kuuba hitte, kontrabassi, kitarri ja trummidega, ning ma juba tean, et varsti on mahedahäälne tõmmu lauljatar oma õõnsa ja kõvakskuivanud kõrvitsakestaga minu juures, et ma sinna raha paneksin. Koban vaikselt taskutes, et panna valmis mõned mündid, mis hiljem kõrvitspilli sees mahedat ja kõlisevat muusikat artistide kõrvadele nende koduteel mängiks. Hemingway lemmikkoht oli leti ääres nurgas, kus avaneb suurepärane vaade kogu baaris toimuvale ning kus preagu kõrgub vanameistri elusuurune pronkskuju, küünarnukk õrnalt baariletile toetumas, muhe naeratus habetunud ja kortsulises näos ning kaval pilk külalistele suunatud. Baarkülastajate fotokad sähvivad pidevalt ning aeg-ajalt pressib mõni neist minu ja Hemingway vahele, et tükikest elamust endaga koju kaasa viia. Greibimahla ja rummiga valmistatud Daiquirí kokteil on siin maailma parim, arvatavasti ka kõige kallim maailmas (u85kr) ning baaripidajad kutsuvad seda kohta "Daiquirí koduks". Seda kõike seepärast, et kirjanikuhärra ise aitas selle kokteili sama baarileti taga välja mõelda ja kokku segada ning võis oma parematel päevadel neid kuni 13 tükki õhtu jooksul ära juua. Küllap oli sel ajal kokteili hind kõvasti soodsam või ehk võttis vanameister oma dringid "vihiku peale", et kui mõne raamatu jälle müüdud saab, siis maksab tagasi. Kes teab, võibolla võttis ta omal ajal niipalju võlgu, et baarikülastajad peavad tänase päevani kokteili eest hingehinda maksma?
Koht, mille nimi on tõlkes "Väike Florida", oli Ameeriklaste poolt koduseks istutud juba kolmekümnendatel, ammu enne seda kui Hemingway selle avastas, ning enne kui Kuuba Fidel'i kätte läks, jõudsid Esquire ajakirjanikud El Floridita maailma seitsme tähtsama baari ja klubi hulka lugeda.
Ühel või teisel viisil muutub siin Havannas kõik väga hinnaliseks niipea, kui Hemingway käsi on midagi puudutanud või tema jalg kuhugi kunagi astunud. Tundub et müüt kuningas Midasest, kelle puudutuse peale asjad kullaks muutuvad, polegi selles kandis tühipaljas muinasjutt. Ainult et peategelane ise polnud kõigist oma võimetest eluajal teadlik ning ehk seetõttu käis ka tema käsi paremini kui kuningas Midase oma.

Havanna vanalinna tukslevad tänavad on täis kaasakiskuvat muusikat ja väikesi baare, kus 4-6 liikmelised artistide kollektiivid lakkamatult musitseerivad. Ühe sellise kirgliku bändiga tutvusime juba esimesel õhtul baaris Monsterrat, oma esimest Kuuba õlut proovides ning Havannga kontakti otsides.
Kogu see peomeeleolu ulatub otsapidi meie väikesesse katusekorterisse, mille lahke pererahvas oli valmis väikse meelehea eest kümneks päevaks meie käsutusse andma, tõmmates oma elutegevuse allkorrusel pisut koomale. Katusrõdu pakkub peavarju veel ühele kirgklikult sõbralikule krantsile, kelle nimi on Chakira ja tema kanast elukaaslasele, kelle pererahvas on sulgenud vanast külmkapist ehitatud pisikesse plekk-kuuti, mille seinad teevad kõva kolinat, kui koer vahel temaga tõreleb. Rõdu on siin üldse üks möödapäsmatu sotsaal-arhtektuurilne element, mille abita ei saaks vilgas elutegevus eksisteerida. Lisaks peavarjule pakub meie avar rõdu vaateid pea- ja kõrvaltänavate saginale, naabermaja askeldustele ning trööstitute ja lagunevate majade katustele ja ülakorrustele.



Siinsamas kortermaja väikeses aatriumis tähistasime kolmapäeval Endeli sünnipäeva, mis algas hommikuse laulu ja Kuuba kreemitordiga (sellised morsiga immutatud ja üleni värvilise kreemiga kaetud kandilised tordipõhjad on siin väga populaarsed) ning lõppes esimesel õhtul esinenud bändi keskööni kestnud musitseerimisega. Endel oli eelmisel ööl kirgliku laulumehe Angel'iga koos pargis rummi joonud, kus nad ka muude maailma asjade kõrval sünnipäevapeo muusikalise kava paika panid. Ma küll ei tea kuidas see suhtlus täpselt välja nägi, arvestades et Angel ei räägi sõnagi inglise keelt, aga peoõhtul oli ta kokkulpitud ajal koos sõprade Leon'i, Jose Luis'i ja Omar'iga kohal, kaasas kontrabass, kitarr ja trummid. Sellist pidu polnud pererahvas oma kodus varem näinud.

Location:Cuba

Livingstone, Guatemala

Üheksatunnise bussisõidu ja poolteise tunnise paadisõidu järel oleme tulnud "maailma ilusama" Atitlani järve päikesetõusust, vana mereröövlite linna, Livingstone-i päikeseloojangusse. Vahepeatus ja bussivahetus "maailma koledamas" bussijaamas, Guatemala Citys, ümberistumine Rio Dulce sadamakail ning Norra tüdrukuid täis paat pakkusid vaheldust juba harjumuseks saanud pikkadele sõitudele. Väike 17 tuhande elanikuga linnake Rio Dulce jõe suudmes on ligipääsetav üksnes veeteid pidi jõelt ja merelt ning kaitsev poolsaar ja kaljude vahele surutud jõe kõrged kaldad teevad sellest ühe turvalisema sadama väikelaevadele ja jahtidele, Kariibimere orkaanihooajal. Linna rajasid sajandite eest laevahukust pääsenud ja kaldale uhutud merehädaliste pered ning ülejäänud Guatemaalast erinev nahavärv, keel ja Garifuna kultuur, annavad vihjeid asutajate päritolu kohta. Paadisõit oli vaheldusrikas ja vaatemänguline, kulgedes suurte valgete, kõverakaelaliste lindude (mangroovikajakas?) ja mangroovisaarekestega avaralt järvelt džunglisse kasvanud kõrgete kaljuseintega ääristatud kitsale jõele, ning kogu selle teekonna tõline ilu avanes järgmise päeva päikeselisel tagasiteel.

Pikk, pisut viltune, õõtsuv ja vibelev süsimust mees kail tervitas häälekalt kõiki juba enne paadi randumist ning meist said kohe suured sõbrad. Alguses näris sisimas väike lootus ja hirm, et äkki ta tahab hoopis Norra tüdrukutega sõber olla, aga kui tüdrukud esimesel võimalusel turistiinfo putkasse putkasid, saime kohe tema kurvast silmavaatest aru, et ta on ikkagi meie sõber. Sõber ütles, et ta nimi on Aljehandro Grotto (Aleksander Suur) ning me mõistsime sedamaid, et tegu on haritud ja kooliskäinud mehega. Sõber lubas meile kohe kättenäidata oma esivanematega seonduva, linna parima ööbimiskoha - "African Place" - ning veerandtunnise tuuri järel saabusime oma saatjaskonnaga valge moššee moodi majutusasutuse hoovile. Väike ja lahke, pruuni aasialase välimusega mees ei paistnud kohaliku artisti üle eriti rõõmustavat ning meil kulus natuke veenmist ja 20-getsaali, et uus sõber oma uuest toast välja saada ja temaga jumalaga jätta.

Vasti läks tänavatel lahti tants ja tulevärk ning trummirütmide saatel rongkäigus tantsiv külarahvas liikus läbi linnakese. Rahvasumma saatis plahvatused ja pragisev ilutulestik, mida tekitasid tänavatele paigaldatud, lõhkeaine vöödesse mässitud ja süüdatud inimese kujulised topised. Peomeeleolu põhjus oli iga aasta seitsmendal detsembril toimuv kurja väljaajamise püha, mille ettevalmistustest andsid aimu igal pool teeserval müüdavad erisuuruses, punase-musta värvilised sarvedega kuradikesed. Võitlust kurajaga võeti siin väga tõsiselt ning meiegi tahtsime oma panuse anda. Ostsime rummi ja koolat ning ning läksime Taneli üleskorjatud jäljes, Kanada daami Andrea vihjete järgi, linnaservas asuvasse kultuuri ja seltsimajja.

"Rasta Mesa" nimeline, väike ja sõbralik, kollase-punase-rohelise värviline seltsimaja tervitas meid kaasakiskuvate trummirütmidega. Kaks trummidel jämmivat rastameest tervitasid kutsuvalt ning nurgas istuv vanaisa jätkas oma kõristitega sahistamist. Seltsimaja imes meid endassa ning meie hingasime temaga ühes taktis: tema inimestega, muusika ja rütmidega, söökide ja jookide ning pakutava kunsti ja käsitööga.
Banaanikrõpsudest ja kurgi-tomati salatist tehtud "Garifuna Nachos" oli mereelukate järel parim kohalik toit, millele traditsioonilised maisikrõpsud ja oapasta ligilähedalegi ei saa.
Pillimängu vahepeal tutvustas rastamees oma kunsti ja käsitööd ning eriti suure tähelepanu teenis värvilistest seemnetest ja erinevatest kuivatatud viljadest ehitatud "Rasta Rolexi" nimeline käevõru. 2011.a mudel on veekindel ja selle tootmine pole veel täisvõimsust saavutanud ning osa meist peab oma eritellimusele järgi minema hommikul.

Location:Guatemala

Nueva Armenia, Chachahuate Caye, Honduras

Kapten saabus tunnikese varem, kui me enda teada eelmisel õhtul kokku leppisime ning kõva kolin väikese putka ukse taga sundis meid kuuest tõusma. Päike oli veel madalal, mäetippudesse takerdunud paksude pilvede taga, ning peakohal laius selge taevas, kui suundusime väikese, sõbraliku ja "musta" Nueva Armenia küla rannalt maalilist Chachahuate saart otsima.

Chichi nimeline proua, keda Tanel oli tarkade raamatute abiga juba eelnevalt tundma õppinud, pakkus meile katusealust oma putka tagahoovis ning leidis eelmisesel õhtul usaldusväärse ning omakasupüüdmatu paadimehe. Kardetavasti jättis kapten meie pärast oma igapäevase kalapüügi katki, võttis koolist vabaks oma vanema poja jungaks pardale, riskides heitliku ilma ja lekkiva paadiga, et viia neli gringot pooleks päevaks 17km kaugusele paradiisisaarele autentset Garifuna külaelu otsima. Ma pole päris kindel, kas "tühised" 25$ nägu kompenseerib seda nälga ja rumalust, mis meremehe pere peab ehk ärajäänud püügipäeva ning saamata jäänud koolitarkuse tõttu taluma, aga tundub nagu oleks mingi kade läige naabrimeeste silmist peegeldunud, kui me varahommikul kapteni järel jõe äärde kõmpisime.
Siniseks võõbatud ja kestendav, suure kanuu sarnane lahtine paat polnud just suuremasi meresõiduvahend, kuid sellest hoolimata võtsime jõesuudme madalast ja murdlainetusest läbi murdes, suuna silmapiiril virvendavatele saartele. Kui meie alus oleks sündinud armastusest kahe paadi vahel, siis tema emaks oli vana vibreeriv, podiseva diiselmootori ja "laiade puusadega" Lappajaks kutsutud kalapaat (sellised, millega kalamehed vanasti Pärnu lahel räime käisid püüdmas). Tema isaks oli aga pisut väiksem, kõvasti sihvakam ja väledam, traditsiooniline puutüvest tahutud indiaani kanuu. Meie "paadilaps" oli pärinud oma välimuse suuresti isalt ning iseloomu emalt. Emalt kaasasaadud rahuliku ent kindlameelse loomu tõttu kestis meie merereis pisut enam kui poolteist tundi.

Garifuna kultuur ja rahvas tekkis 1797.a. sündmuste järel siinsamas Roatán-i nimelisel naabersaarel, kui inglased "kolisid" siia tuhandeid Lääne-Aafrika päriolu musti orje, kes St Vincent-i saarel jalgu jäid. Sissetoodud mustad segunesid saari asustanud Kariibi indiaanlastega ning viljakaks osutunud kultuur on levinud rannikut mööda Beliisist Nikaraaguani.


Jalgpalliväljaku suurusel saarekese elas tihedalt onnidesse pakituna u paarsada
"suure kolimise" tunnistajate järeltulijat. Külarahavas oli lahkemast lahkem ning hinnad "kõrtsis" olid soolased nagu saare ümber loksuv merevesi. Saarekese peamisteks loodusvaradeks olid kümme palmi ja neli pelikani ning korallriff ja otsatud kalaparved ümberingi meres. Lahke kuid jõulise aktsendiga inglisekeelne kõrtsimees serveeris meile tervituseks hommikusöögi koos kange kohviga ning saatis mehed merele kala püüdma, et pakkuda meile lõunaks midagi erilist. Seejärel jagas ta välja kaks komplekti päevinäinud snorgaldamisvarustust: suure, sileda ja ovaalse klaasiga kummist maskid, millega James Bond vanades filmides veeall naisi püüdis, ning naelte ja puutükkidega parandatud mustast kummist logisevad lestad; ning me läksime vette kogu seda toredust omal nahal proovima.
Peale lõbusat kalaparvedega hullamist ja veealuse menüüga tutvumist korallrifil, leidsin tagasiteel katkise maskikummiga Endli veest ujumast. Kardetavasti kulub kõrtsimehel jälle natuke naelu ja puuklotse lagunenud varustuse lappimiseks ning hilem arvele lisatud 6$ oli mõeldud uue naeltest ja puutükkidest koosneva paranduskomlekti ostuks.

Üks priske ja punane kala, kellega ma veeall olin jõudnud tutvust teha, lebas elutult koos oma kolme liigikaaslasega taldrikutel, kui hoolitsev kõrtsmik meile lõunasöögi tõi. Ei tea kas see oli poolvägisi neelatud mereveest või looduse ja saarerahva uimastavast kombinatsioonist tekkinud eelhäälestus, aga suur punaka nahavärvi ja valge lihaga kala maitses peremehe valmistatud kastmes paremini kui ükski varaseim.

Peale sööki ja suplust sättisime end merelt lähenevate, ähvardavate pilvede hirmus taas koduteele. Umbes poolel mereteel sai kombinatsioon Lappaja geenidest, vemmeldavast indiaani verest ja pöördunud lainetusest võitu meie paadikapteni kogemustest ning me saime märjaks. Veidi kõõlumist ja kangutamist jõesuudme madalikus ning jõudsimegi külarahva rõõmuks õnnelikult tagasi oma musta küla embusesse.

Pimedate õhtutundide täiteks tegime tutvust autentse pood-baariga, selle rummivaliku, värvikate klientide ja suure baaridaamiga, tegime kiirkülastuse jõekaldal tukslevasse ööklubi-onni ning proovisime ligitikkuva nälja peletamiseks restoran-onni ees pimeduses mahlakat kanapraadi.

Hommikul oleksime ehk muretus ja helges teadmatuses lahkunud, kui väsinud Endel poleks öötundidel kohaliku sõbra abiga käinud külaelu hämaraid allhoovuseid uurimas... Rõõmustasime Endli uue sõbra üle, kes oli meid varahommikul saatma tulnud. Taksojuht Marwin surus pagasiruumi meie kottide vahele veel ühe kohaliku magava "kähriku" ning me startisime tihedas sajus La Ceiba poole.

Location:Honduras

Managua,Nicaragua - Tegucigalpa,Honduras

Pikal ja väsitaval bussisõidul Nikaraaguast Hunduurasse settisid peas mõned indiaanikülade kirgastavas keskkonnas segunenud müüdid ja mõtted vanadest kommetest, uskumustest ning nende seosest suitsetamisega. Kahtlen pisut, kas kõik mu reisikaaslased kiidavad kirjapandu heaks, aga ma siiski riskin nende võimaliku pahameelega.

Põhja-Indiaani rahvaste kosmoloogia, uskumuste ja loomismüütide järgi andis emakese maa looja inimesele tubakataime, mille üle jumalatel ja vaimudelgi võim puudus, kuigi nad seda väga ihkasid, ning tule, selleks, et kontakteeruda ja suhelda jumalate ja vaimudega õnnistuse ja poolehoiu võitmiseks. Kõik ikka selleks et paremini elus hakkama saada, oma tee leida ning oma plaane ja ideid ellu viia. Sel moel on tubaka põletamine ja suitsetamine omamoodi ohverdamisrituaal või vahetuskaup vägevamate jõududega, et sillutad teed millelegi või hankida endale seda, millest parasjagu rohkem puudust on.

Mõistetavalt pole tänapäevasel suitsetaval maailmal enam suuremat pistmist iidsete uskumuste ega üllaste tavadega. Valgete meeste loodud vajadused ning tarbijate ennastsalgavad kummardused uute isandate suunas on loonud indiaani uskumuste kontekstis tragikoomilise olukorra: Inimene ei pea enam tubakat hinnaliseks vahetuskaubaks muude hüvede hankimiseks vaid eesmärgiks ja vajaduseks eneseks, mille tulemusena on tubaka kui vahendi väärtus äärmuslikult devalveerunud. Kui pidada suitsetamist endiselt ohverdamisrituaaliks ja kaubasobitamiseks vaimudega, siis on tubakatöösturite abil vägevamatel jõududel ihaldusväärset oksendamiseni käes ning vastutasuks ei oska keegi midagi soovida ega tahta. Ilmselt pole ka ohverdamistehingu vastaspooltel suuremat huvi pingutada õnnistuse jagamisega ning "kosmoloogiline turg" ei tööta kuigi hästi. Neil vähestel, kes vana rituaali veel tunnevad, pole samuti "hüperinflatsiooni" tõttu midagi head loota ning seetõttu võib suitsetaval inimesel näha süüd nende rahvaste ja kultuuride allakäigus, kelle käekäik sõltus jumalate ja vaimude heasoovlikusest ja tahtest. Ainsaks võitjaks sellel allakäiguhõngulisel maastikul on tubakakaupmees, kes on astunud ise inimese ja jumala vahelises suhtes jumala kohale ning prisket tulu teenides mänginud pankuri kombel suures ahnuses maha kogu usalduse ja väärtussüsteemi.

Suitsetava maailma inimene on indiaani pärimusprillide läbi nagu hüperinflatsiooni keskkonnas elav Zimbabwe elanik, kes peab paberraha pakke täis aiakäruga turule sõitma, et vahetada see leiva vastu ning keda süsteem kogu aeg vaesemaks muudab. Peamine erinevus Zimbabwelase ja suitsetava maailma inimese vahel on muidugi selles, et Zimbabwelane ei saa oma kodumaad maha jätta!

Sellest kõigest võiks ehk kõrvataha panna, et läbi ajaloo on väike osa inimesi suuremat osa orjastavas ikkes hoidnud ning tänane päev ei erine suures plaanis eilsest. Väike osa kehtestab ja muudab mängureegleid ning need kes reegleid tunnevad, nende päralt on mäng. Selleks et soovitud mäng ikka kestaks on hea, kui enamus selle reeglitest lõpuni aru ei saa, ning et see ikka nii oleks, on vaja aeg-ajalt reegled muuta. Nii juhtubki, et reeglid on hämarad ja muutlikud, et vahel muutuvad vahendid eesmärkideks ja mänguobjektideks ning need kes seda ei taipa need on määratud kaotama.

Location:Nicaragua