2.päev, Manila, Busuanga, Filipiinid

Mitte kõigile meist pole öö olnud ühtviisi kerge. Priidu pead on öö jooksul läbinud lugematute veoautode mürisev orkester, mille taktilööjaks oli perioodiliselt paukudes sisse-välja lülituv vana konditsioneer. Pooleldi aknast välja turritav, pooleldi toas - just nagu dirigent orkestriaugu ja publiku vahel. Hommikusöök on ebameeldiv kombinatsioon munast, peekonist ja paksust rasvast, mille allaloputamiseks saab valgele inimesele klaaside kaupa müüa linna kõige kallimat mahla. Pakime ja sõidame taksoga lennujaama poole. Teid ääristavad lõputuna näivad madalad putkad, mis ägavad sinise ja punase sportvärviga kaetud auto- ja mootorattaosade raske koorma all. Oleme sattunud linnaosa mõõtmetega "autohuviliste" paradiisi, mis püüab kisendades ülejäänud maailmale öelda: "kui ikkagi pea ei võta, saab sinust paremal juhul autopede". Selleks et meie sõit oleks meeldejääv ning lennuki väljumisaeg liiga kauge ei tunduks, otsib taksojuht õiget putkat, kus väike peatus teha, törts autojuttu puhuda ning kummi pumbata.

Lenujaama sissesõidul peatab inspektor iga masina ning kontrollib, ega juhil pole varbad paljad - pühaduseteotus, mis ei õnneks ei kehti klientide kohta. Terminalis mõõdetakse ja kaalutakse meid ja meie pagas üle ning saame teada, et Priit osutub koos oma seljakotiga pisut "ülekaaluliseks". Need mõned lisakilod, mille oleksime kerge vaevaga omavahel ära jaganud, lähevad meile maksma u 50kr. Olles läbinud mõõtmisprotseduurid, märgistatakse meie kehad lennufirma kleepsudega ning suunatakse edasi turvalisse ootesaali. Seinu katavad plakatid troopiliste mereelukate argipäevast, vaheldumisi turvalisust suurendavate üleskutsetega, mis manitsevad reisijaid pomminaljadest loobuma. Saalitäiteks kasutatakse siin valgesse kardinariidesse mässitud kohalikke lennuhuvilisi naisterahvaid.

Väike, kahe mootori ja kahekümne istekohaga lennuk, peab meid lennutama enam kui 300km kaugusele Busuanga saarele. Õhusõiduk on pooltühi, kui ülekere värisedes kohalt võtab. Tahtmatult meenub mulle kooliaegne klassieksursioon metsavahiga Kihnu saarele ning paberkotte vajanud klassiõed. Tõuseme u 3500m kõrgusele pilvede kohale ning u 1 tunni pärast hakkab piloot pilvises ja vihmases saarterägastikus maandumiskohta otsima. Lennuk täitub petoolihaisuga ning peas vilksatavad filmikaadrid hädamaandumisest asustamata saarel.