1.päev, Manila, Filipiinid

Peale 14-tunnist lendu ja üht kaotatud päeva "Mount Kilimajaro" kõhus, astume kell 8 hommikul lennukist maha Filipiinide pealinnas Manilas. Peale piinarikast ootamist saame kätte kõik oma pakid(seljakotid). Ilm on pilveuimas nagu ka peategelased ning sooja on u 25 kraadi. Pisut nõutuna otsime väljuvate lendude asukohta ning satume lennujaamas Priiduga seiklema ilma raha ja dokumentideta. Pääseme ametnike etteheitvatest pilkudest ja turvarajatistest hoolimata tagasi oma tsooni. Kohalikest lendudest ei teata siin midagi - vale terminal. Klaasseinte vahelt väljapääsemise järel muutuvad konditsioneerimisest jahedad kehad ja nende katted, troopilise välisõhu toimel kiiresti niiskeks. Põrutame taksoga teise terminali poole, naiivses lootuses, et juht meid kohe pügama ei asu (millal siis veel?). Takso peatub väikese valge maja juures ning väga abivalmis "parkimisassistendid", kes valge inimese silmapiirile ilmumise hetkeni niisama varjus kükitasid, juhatavad meid lennufirma kontorisse. Pärast väikest sebimist ja ootamist lahkume 13200 peeso (u 800kr nägu) võrra vaesemana, lennupiletitega, mis peavad meid järgmisel päeval Busuanga saarele viima. Sama takso, selle juht, meie pambud ja samad tüdrukud, kes kõik on meid Priiduga u 15 minutit kohalike valvsate pilkude all oodanud, sõidavad järgneva poole tunni jooksul läbi meeleheitliku ja "maailma koledaima" pealinna, tundmatu hotelli suunas.

Kuna taksojuht on olnud pööraselt abivalmis ning riskinud oma sõnul meid oodates kõigega, mis talle kallis, siis "pääseme" 800-se arvega (u200kr). Hotell ei ole just kõige suurem hõrgutis. Pärast asjade sättimist logisevate ustega süngetesse tubadesse, siirdume hoovi basseinist lohutust otsima.

Peale lühiajalist nõtrade kehade kiirremonti, halli kivimüüriga tänavaliiklusest eraldatud basseinis, siirdume ikka veel pisut uimastena kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Kümne miljoni elanikuga linnake näitab kohe meile oma helgemat palet ning meie silme ees rullub lahti võimsate monumentaalteostega kaunistatud Rizal park.

Tunneme eksimatult ära Kalevipoja kuju, keda sellekandi rahvas kangekaelselt Lapu-Lapu-ks kutsub. Hiljem saame teada, et "Kalevipoeg" on Cebu saare lähedal kustutanud esimese ümbermaailmapurjetaja Magalhães-i (Magellan) eluküünla ning selle tõttu pälvinud kohaliku elanikkonna suure poolehoiu ja lugupidamise.

Park nagu "imede põld", mis on rajatud ühe teise kangelase - Joze Rizal - tapmispaika, pakub oma mitmekesisuses meile veel palju ilu-, kultuuri- ja spordietteasteid. Viimaste hulka kuuluvad lopsakate taimede vahele varjunud väikesed pilusilmsed inimesed, kes on paarikaupa klammerdunud kümnete malelaudade ümber.

Mitmest paigast läbivad kangelaste parki 8-realised sõiduteed ning oma ülekäigukorda oodates saame teha tutvust ääretult mitmekesise transpordikultuuri säravate esindajatega. Selgelt eristuvad kaks elujõulist liiki, mis on justkui osutunud vohava evolutsiooni kireobjektideks. Esimene liik on sündinud ameeriklastest maha jäänud vanade sõjaväe Jeep-ide rusudele. Olles säilitanud Jeep-i iseloomuliku esiosa, on kohalik sordiaretaja ristanud selle vagunelamuga. Tulemuseks on roostevabast plekist, päikese käes kiiskavad, lustlike maalingutega kaunistatud sõidukid, mida kutsutakse hellitavalt "jiipni-ks". Teise arenenud liigi tüüpiliseks esindajaks on ohtralt sinise ja punase sportvärviga kaetud lisade koorma all kannatav mopeed, millele viimase lihvi andmiseks on külge on kruvutud kärarikas audiosüsteem. Lühike vaatlus teeservas justkui reedaks kurva tõsiasja, et kodused autotuunijad kannatavad väljendusvahendite nappuse käes.

Kohe kui rebime lahti end tänavaliikluse lummusest, juhatab mere ääres lõppev park meid kaladal kõõluvate kohalike (tänava)laste küüsi. Piirav lastekari loeb mitmehäälselt ammu päheõpitud mantrat - "give me dollar" - ning mõni tragim püüab meilt veepudelit käest rebida. Kuna nende trikid meie peal väga hästi ei tööta ning vestlusest ka midagi suurt välja ei tule, siis tüdinevad kohalikud varsti kitside võõramaalste jälitamisest.

Suundume rahvarohketele, kitsastele, tukslevatele tänavatele, et ahmida pisut endasse heitgaaside, kaubanduse, söögikohtade ning kohaliku elu meelierutavat hõngu. Väsimuse ja küllastumise vastu võitlemise lõpu märgiks, otsustame oma tülpinud kehad vedada tagasi hotelli ning heita keset päeva magama.