Panglao, Filipiinid

Bohol, Filipiinid

Coron, Filipiinid

2.päev, Manila, Busuanga, Filipiinid

Mitte kõigile meist pole öö olnud ühtviisi kerge. Priidu pead on öö jooksul läbinud lugematute veoautode mürisev orkester, mille taktilööjaks oli perioodiliselt paukudes sisse-välja lülituv vana konditsioneer. Pooleldi aknast välja turritav, pooleldi toas - just nagu dirigent orkestriaugu ja publiku vahel. Hommikusöök on ebameeldiv kombinatsioon munast, peekonist ja paksust rasvast, mille allaloputamiseks saab valgele inimesele klaaside kaupa müüa linna kõige kallimat mahla. Pakime ja sõidame taksoga lennujaama poole. Teid ääristavad lõputuna näivad madalad putkad, mis ägavad sinise ja punase sportvärviga kaetud auto- ja mootorattaosade raske koorma all. Oleme sattunud linnaosa mõõtmetega "autohuviliste" paradiisi, mis püüab kisendades ülejäänud maailmale öelda: "kui ikkagi pea ei võta, saab sinust paremal juhul autopede". Selleks et meie sõit oleks meeldejääv ning lennuki väljumisaeg liiga kauge ei tunduks, otsib taksojuht õiget putkat, kus väike peatus teha, törts autojuttu puhuda ning kummi pumbata.

Lenujaama sissesõidul peatab inspektor iga masina ning kontrollib, ega juhil pole varbad paljad - pühaduseteotus, mis ei õnneks ei kehti klientide kohta. Terminalis mõõdetakse ja kaalutakse meid ja meie pagas üle ning saame teada, et Priit osutub koos oma seljakotiga pisut "ülekaaluliseks". Need mõned lisakilod, mille oleksime kerge vaevaga omavahel ära jaganud, lähevad meile maksma u 50kr. Olles läbinud mõõtmisprotseduurid, märgistatakse meie kehad lennufirma kleepsudega ning suunatakse edasi turvalisse ootesaali. Seinu katavad plakatid troopiliste mereelukate argipäevast, vaheldumisi turvalisust suurendavate üleskutsetega, mis manitsevad reisijaid pomminaljadest loobuma. Saalitäiteks kasutatakse siin valgesse kardinariidesse mässitud kohalikke lennuhuvilisi naisterahvaid.

Väike, kahe mootori ja kahekümne istekohaga lennuk, peab meid lennutama enam kui 300km kaugusele Busuanga saarele. Õhusõiduk on pooltühi, kui ülekere värisedes kohalt võtab. Tahtmatult meenub mulle kooliaegne klassieksursioon metsavahiga Kihnu saarele ning paberkotte vajanud klassiõed. Tõuseme u 3500m kõrgusele pilvede kohale ning u 1 tunni pärast hakkab piloot pilvises ja vihmases saarterägastikus maandumiskohta otsima. Lennuk täitub petoolihaisuga ning peas vilksatavad filmikaadrid hädamaandumisest asustamata saarel.

1.päev, Manila, Filipiinid

Peale 14-tunnist lendu ja üht kaotatud päeva "Mount Kilimajaro" kõhus, astume kell 8 hommikul lennukist maha Filipiinide pealinnas Manilas. Peale piinarikast ootamist saame kätte kõik oma pakid(seljakotid). Ilm on pilveuimas nagu ka peategelased ning sooja on u 25 kraadi. Pisut nõutuna otsime väljuvate lendude asukohta ning satume lennujaamas Priiduga seiklema ilma raha ja dokumentideta. Pääseme ametnike etteheitvatest pilkudest ja turvarajatistest hoolimata tagasi oma tsooni. Kohalikest lendudest ei teata siin midagi - vale terminal. Klaasseinte vahelt väljapääsemise järel muutuvad konditsioneerimisest jahedad kehad ja nende katted, troopilise välisõhu toimel kiiresti niiskeks. Põrutame taksoga teise terminali poole, naiivses lootuses, et juht meid kohe pügama ei asu (millal siis veel?). Takso peatub väikese valge maja juures ning väga abivalmis "parkimisassistendid", kes valge inimese silmapiirile ilmumise hetkeni niisama varjus kükitasid, juhatavad meid lennufirma kontorisse. Pärast väikest sebimist ja ootamist lahkume 13200 peeso (u 800kr nägu) võrra vaesemana, lennupiletitega, mis peavad meid järgmisel päeval Busuanga saarele viima. Sama takso, selle juht, meie pambud ja samad tüdrukud, kes kõik on meid Priiduga u 15 minutit kohalike valvsate pilkude all oodanud, sõidavad järgneva poole tunni jooksul läbi meeleheitliku ja "maailma koledaima" pealinna, tundmatu hotelli suunas.

Kuna taksojuht on olnud pööraselt abivalmis ning riskinud oma sõnul meid oodates kõigega, mis talle kallis, siis "pääseme" 800-se arvega (u200kr). Hotell ei ole just kõige suurem hõrgutis. Pärast asjade sättimist logisevate ustega süngetesse tubadesse, siirdume hoovi basseinist lohutust otsima.

Peale lühiajalist nõtrade kehade kiirremonti, halli kivimüüriga tänavaliiklusest eraldatud basseinis, siirdume ikka veel pisut uimastena kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Kümne miljoni elanikuga linnake näitab kohe meile oma helgemat palet ning meie silme ees rullub lahti võimsate monumentaalteostega kaunistatud Rizal park.

Tunneme eksimatult ära Kalevipoja kuju, keda sellekandi rahvas kangekaelselt Lapu-Lapu-ks kutsub. Hiljem saame teada, et "Kalevipoeg" on Cebu saare lähedal kustutanud esimese ümbermaailmapurjetaja Magalhães-i (Magellan) eluküünla ning selle tõttu pälvinud kohaliku elanikkonna suure poolehoiu ja lugupidamise.

Park nagu "imede põld", mis on rajatud ühe teise kangelase - Joze Rizal - tapmispaika, pakub oma mitmekesisuses meile veel palju ilu-, kultuuri- ja spordietteasteid. Viimaste hulka kuuluvad lopsakate taimede vahele varjunud väikesed pilusilmsed inimesed, kes on paarikaupa klammerdunud kümnete malelaudade ümber.

Mitmest paigast läbivad kangelaste parki 8-realised sõiduteed ning oma ülekäigukorda oodates saame teha tutvust ääretult mitmekesise transpordikultuuri säravate esindajatega. Selgelt eristuvad kaks elujõulist liiki, mis on justkui osutunud vohava evolutsiooni kireobjektideks. Esimene liik on sündinud ameeriklastest maha jäänud vanade sõjaväe Jeep-ide rusudele. Olles säilitanud Jeep-i iseloomuliku esiosa, on kohalik sordiaretaja ristanud selle vagunelamuga. Tulemuseks on roostevabast plekist, päikese käes kiiskavad, lustlike maalingutega kaunistatud sõidukid, mida kutsutakse hellitavalt "jiipni-ks". Teise arenenud liigi tüüpiliseks esindajaks on ohtralt sinise ja punase sportvärviga kaetud lisade koorma all kannatav mopeed, millele viimase lihvi andmiseks on külge on kruvutud kärarikas audiosüsteem. Lühike vaatlus teeservas justkui reedaks kurva tõsiasja, et kodused autotuunijad kannatavad väljendusvahendite nappuse käes.

Kohe kui rebime lahti end tänavaliikluse lummusest, juhatab mere ääres lõppev park meid kaladal kõõluvate kohalike (tänava)laste küüsi. Piirav lastekari loeb mitmehäälselt ammu päheõpitud mantrat - "give me dollar" - ning mõni tragim püüab meilt veepudelit käest rebida. Kuna nende trikid meie peal väga hästi ei tööta ning vestlusest ka midagi suurt välja ei tule, siis tüdinevad kohalikud varsti kitside võõramaalste jälitamisest.

Suundume rahvarohketele, kitsastele, tukslevatele tänavatele, et ahmida pisut endasse heitgaaside, kaubanduse, söögikohtade ning kohaliku elu meelierutavat hõngu. Väsimuse ja küllastumise vastu võitlemise lõpu märgiks, otsustame oma tülpinud kehad vedada tagasi hotelli ning heita keset päeva magama.