Havana, Cuba

Pühapäeva õhtu väikeses ja hubases Hemingway kodubaaris, El Floridita's, Havanna vanalinna servas, on veidi vaiksem kui tavaliselt. Ukse kõrval mängib bänd kustumatuid Kuuba hitte, kontrabassi, kitarri ja trummidega, ning ma juba tean, et varsti on mahedahäälne tõmmu lauljatar oma õõnsa ja kõvakskuivanud kõrvitsakestaga minu juures, et ma sinna raha paneksin. Koban vaikselt taskutes, et panna valmis mõned mündid, mis hiljem kõrvitspilli sees mahedat ja kõlisevat muusikat artistide kõrvadele nende koduteel mängiks. Hemingway lemmikkoht oli leti ääres nurgas, kus avaneb suurepärane vaade kogu baaris toimuvale ning kus preagu kõrgub vanameistri elusuurune pronkskuju, küünarnukk õrnalt baariletile toetumas, muhe naeratus habetunud ja kortsulises näos ning kaval pilk külalistele suunatud. Baarkülastajate fotokad sähvivad pidevalt ning aeg-ajalt pressib mõni neist minu ja Hemingway vahele, et tükikest elamust endaga koju kaasa viia. Greibimahla ja rummiga valmistatud Daiquirí kokteil on siin maailma parim, arvatavasti ka kõige kallim maailmas (u85kr) ning baaripidajad kutsuvad seda kohta "Daiquirí koduks". Seda kõike seepärast, et kirjanikuhärra ise aitas selle kokteili sama baarileti taga välja mõelda ja kokku segada ning võis oma parematel päevadel neid kuni 13 tükki õhtu jooksul ära juua. Küllap oli sel ajal kokteili hind kõvasti soodsam või ehk võttis vanameister oma dringid "vihiku peale", et kui mõne raamatu jälle müüdud saab, siis maksab tagasi. Kes teab, võibolla võttis ta omal ajal niipalju võlgu, et baarikülastajad peavad tänase päevani kokteili eest hingehinda maksma?
Koht, mille nimi on tõlkes "Väike Florida", oli Ameeriklaste poolt koduseks istutud juba kolmekümnendatel, ammu enne seda kui Hemingway selle avastas, ning enne kui Kuuba Fidel'i kätte läks, jõudsid Esquire ajakirjanikud El Floridita maailma seitsme tähtsama baari ja klubi hulka lugeda.
Ühel või teisel viisil muutub siin Havannas kõik väga hinnaliseks niipea, kui Hemingway käsi on midagi puudutanud või tema jalg kuhugi kunagi astunud. Tundub et müüt kuningas Midasest, kelle puudutuse peale asjad kullaks muutuvad, polegi selles kandis tühipaljas muinasjutt. Ainult et peategelane ise polnud kõigist oma võimetest eluajal teadlik ning ehk seetõttu käis ka tema käsi paremini kui kuningas Midase oma.

Havanna vanalinna tukslevad tänavad on täis kaasakiskuvat muusikat ja väikesi baare, kus 4-6 liikmelised artistide kollektiivid lakkamatult musitseerivad. Ühe sellise kirgliku bändiga tutvusime juba esimesel õhtul baaris Monsterrat, oma esimest Kuuba õlut proovides ning Havannga kontakti otsides.
Kogu see peomeeleolu ulatub otsapidi meie väikesesse katusekorterisse, mille lahke pererahvas oli valmis väikse meelehea eest kümneks päevaks meie käsutusse andma, tõmmates oma elutegevuse allkorrusel pisut koomale. Katusrõdu pakkub peavarju veel ühele kirgklikult sõbralikule krantsile, kelle nimi on Chakira ja tema kanast elukaaslasele, kelle pererahvas on sulgenud vanast külmkapist ehitatud pisikesse plekk-kuuti, mille seinad teevad kõva kolinat, kui koer vahel temaga tõreleb. Rõdu on siin üldse üks möödapäsmatu sotsaal-arhtektuurilne element, mille abita ei saaks vilgas elutegevus eksisteerida. Lisaks peavarjule pakub meie avar rõdu vaateid pea- ja kõrvaltänavate saginale, naabermaja askeldustele ning trööstitute ja lagunevate majade katustele ja ülakorrustele.



Siinsamas kortermaja väikeses aatriumis tähistasime kolmapäeval Endeli sünnipäeva, mis algas hommikuse laulu ja Kuuba kreemitordiga (sellised morsiga immutatud ja üleni värvilise kreemiga kaetud kandilised tordipõhjad on siin väga populaarsed) ning lõppes esimesel õhtul esinenud bändi keskööni kestnud musitseerimisega. Endel oli eelmisel ööl kirgliku laulumehe Angel'iga koos pargis rummi joonud, kus nad ka muude maailma asjade kõrval sünnipäevapeo muusikalise kava paika panid. Ma küll ei tea kuidas see suhtlus täpselt välja nägi, arvestades et Angel ei räägi sõnagi inglise keelt, aga peoõhtul oli ta kokkulpitud ajal koos sõprade Leon'i, Jose Luis'i ja Omar'iga kohal, kaasas kontrabass, kitarr ja trummid. Sellist pidu polnud pererahvas oma kodus varem näinud.

Location:Cuba

Livingstone, Guatemala

Üheksatunnise bussisõidu ja poolteise tunnise paadisõidu järel oleme tulnud "maailma ilusama" Atitlani järve päikesetõusust, vana mereröövlite linna, Livingstone-i päikeseloojangusse. Vahepeatus ja bussivahetus "maailma koledamas" bussijaamas, Guatemala Citys, ümberistumine Rio Dulce sadamakail ning Norra tüdrukuid täis paat pakkusid vaheldust juba harjumuseks saanud pikkadele sõitudele. Väike 17 tuhande elanikuga linnake Rio Dulce jõe suudmes on ligipääsetav üksnes veeteid pidi jõelt ja merelt ning kaitsev poolsaar ja kaljude vahele surutud jõe kõrged kaldad teevad sellest ühe turvalisema sadama väikelaevadele ja jahtidele, Kariibimere orkaanihooajal. Linna rajasid sajandite eest laevahukust pääsenud ja kaldale uhutud merehädaliste pered ning ülejäänud Guatemaalast erinev nahavärv, keel ja Garifuna kultuur, annavad vihjeid asutajate päritolu kohta. Paadisõit oli vaheldusrikas ja vaatemänguline, kulgedes suurte valgete, kõverakaelaliste lindude (mangroovikajakas?) ja mangroovisaarekestega avaralt järvelt džunglisse kasvanud kõrgete kaljuseintega ääristatud kitsale jõele, ning kogu selle teekonna tõline ilu avanes järgmise päeva päikeselisel tagasiteel.

Pikk, pisut viltune, õõtsuv ja vibelev süsimust mees kail tervitas häälekalt kõiki juba enne paadi randumist ning meist said kohe suured sõbrad. Alguses näris sisimas väike lootus ja hirm, et äkki ta tahab hoopis Norra tüdrukutega sõber olla, aga kui tüdrukud esimesel võimalusel turistiinfo putkasse putkasid, saime kohe tema kurvast silmavaatest aru, et ta on ikkagi meie sõber. Sõber ütles, et ta nimi on Aljehandro Grotto (Aleksander Suur) ning me mõistsime sedamaid, et tegu on haritud ja kooliskäinud mehega. Sõber lubas meile kohe kättenäidata oma esivanematega seonduva, linna parima ööbimiskoha - "African Place" - ning veerandtunnise tuuri järel saabusime oma saatjaskonnaga valge moššee moodi majutusasutuse hoovile. Väike ja lahke, pruuni aasialase välimusega mees ei paistnud kohaliku artisti üle eriti rõõmustavat ning meil kulus natuke veenmist ja 20-getsaali, et uus sõber oma uuest toast välja saada ja temaga jumalaga jätta.

Vasti läks tänavatel lahti tants ja tulevärk ning trummirütmide saatel rongkäigus tantsiv külarahvas liikus läbi linnakese. Rahvasumma saatis plahvatused ja pragisev ilutulestik, mida tekitasid tänavatele paigaldatud, lõhkeaine vöödesse mässitud ja süüdatud inimese kujulised topised. Peomeeleolu põhjus oli iga aasta seitsmendal detsembril toimuv kurja väljaajamise püha, mille ettevalmistustest andsid aimu igal pool teeserval müüdavad erisuuruses, punase-musta värvilised sarvedega kuradikesed. Võitlust kurajaga võeti siin väga tõsiselt ning meiegi tahtsime oma panuse anda. Ostsime rummi ja koolat ning ning läksime Taneli üleskorjatud jäljes, Kanada daami Andrea vihjete järgi, linnaservas asuvasse kultuuri ja seltsimajja.

"Rasta Mesa" nimeline, väike ja sõbralik, kollase-punase-rohelise värviline seltsimaja tervitas meid kaasakiskuvate trummirütmidega. Kaks trummidel jämmivat rastameest tervitasid kutsuvalt ning nurgas istuv vanaisa jätkas oma kõristitega sahistamist. Seltsimaja imes meid endassa ning meie hingasime temaga ühes taktis: tema inimestega, muusika ja rütmidega, söökide ja jookide ning pakutava kunsti ja käsitööga.
Banaanikrõpsudest ja kurgi-tomati salatist tehtud "Garifuna Nachos" oli mereelukate järel parim kohalik toit, millele traditsioonilised maisikrõpsud ja oapasta ligilähedalegi ei saa.
Pillimängu vahepeal tutvustas rastamees oma kunsti ja käsitööd ning eriti suure tähelepanu teenis värvilistest seemnetest ja erinevatest kuivatatud viljadest ehitatud "Rasta Rolexi" nimeline käevõru. 2011.a mudel on veekindel ja selle tootmine pole veel täisvõimsust saavutanud ning osa meist peab oma eritellimusele järgi minema hommikul.

Location:Guatemala

Nueva Armenia, Chachahuate Caye, Honduras

Kapten saabus tunnikese varem, kui me enda teada eelmisel õhtul kokku leppisime ning kõva kolin väikese putka ukse taga sundis meid kuuest tõusma. Päike oli veel madalal, mäetippudesse takerdunud paksude pilvede taga, ning peakohal laius selge taevas, kui suundusime väikese, sõbraliku ja "musta" Nueva Armenia küla rannalt maalilist Chachahuate saart otsima.

Chichi nimeline proua, keda Tanel oli tarkade raamatute abiga juba eelnevalt tundma õppinud, pakkus meile katusealust oma putka tagahoovis ning leidis eelmisesel õhtul usaldusväärse ning omakasupüüdmatu paadimehe. Kardetavasti jättis kapten meie pärast oma igapäevase kalapüügi katki, võttis koolist vabaks oma vanema poja jungaks pardale, riskides heitliku ilma ja lekkiva paadiga, et viia neli gringot pooleks päevaks 17km kaugusele paradiisisaarele autentset Garifuna külaelu otsima. Ma pole päris kindel, kas "tühised" 25$ nägu kompenseerib seda nälga ja rumalust, mis meremehe pere peab ehk ärajäänud püügipäeva ning saamata jäänud koolitarkuse tõttu taluma, aga tundub nagu oleks mingi kade läige naabrimeeste silmist peegeldunud, kui me varahommikul kapteni järel jõe äärde kõmpisime.
Siniseks võõbatud ja kestendav, suure kanuu sarnane lahtine paat polnud just suuremasi meresõiduvahend, kuid sellest hoolimata võtsime jõesuudme madalast ja murdlainetusest läbi murdes, suuna silmapiiril virvendavatele saartele. Kui meie alus oleks sündinud armastusest kahe paadi vahel, siis tema emaks oli vana vibreeriv, podiseva diiselmootori ja "laiade puusadega" Lappajaks kutsutud kalapaat (sellised, millega kalamehed vanasti Pärnu lahel räime käisid püüdmas). Tema isaks oli aga pisut väiksem, kõvasti sihvakam ja väledam, traditsiooniline puutüvest tahutud indiaani kanuu. Meie "paadilaps" oli pärinud oma välimuse suuresti isalt ning iseloomu emalt. Emalt kaasasaadud rahuliku ent kindlameelse loomu tõttu kestis meie merereis pisut enam kui poolteist tundi.

Garifuna kultuur ja rahvas tekkis 1797.a. sündmuste järel siinsamas Roatán-i nimelisel naabersaarel, kui inglased "kolisid" siia tuhandeid Lääne-Aafrika päriolu musti orje, kes St Vincent-i saarel jalgu jäid. Sissetoodud mustad segunesid saari asustanud Kariibi indiaanlastega ning viljakaks osutunud kultuur on levinud rannikut mööda Beliisist Nikaraaguani.


Jalgpalliväljaku suurusel saarekese elas tihedalt onnidesse pakituna u paarsada
"suure kolimise" tunnistajate järeltulijat. Külarahavas oli lahkemast lahkem ning hinnad "kõrtsis" olid soolased nagu saare ümber loksuv merevesi. Saarekese peamisteks loodusvaradeks olid kümme palmi ja neli pelikani ning korallriff ja otsatud kalaparved ümberingi meres. Lahke kuid jõulise aktsendiga inglisekeelne kõrtsimees serveeris meile tervituseks hommikusöögi koos kange kohviga ning saatis mehed merele kala püüdma, et pakkuda meile lõunaks midagi erilist. Seejärel jagas ta välja kaks komplekti päevinäinud snorgaldamisvarustust: suure, sileda ja ovaalse klaasiga kummist maskid, millega James Bond vanades filmides veeall naisi püüdis, ning naelte ja puutükkidega parandatud mustast kummist logisevad lestad; ning me läksime vette kogu seda toredust omal nahal proovima.
Peale lõbusat kalaparvedega hullamist ja veealuse menüüga tutvumist korallrifil, leidsin tagasiteel katkise maskikummiga Endli veest ujumast. Kardetavasti kulub kõrtsimehel jälle natuke naelu ja puuklotse lagunenud varustuse lappimiseks ning hilem arvele lisatud 6$ oli mõeldud uue naeltest ja puutükkidest koosneva paranduskomlekti ostuks.

Üks priske ja punane kala, kellega ma veeall olin jõudnud tutvust teha, lebas elutult koos oma kolme liigikaaslasega taldrikutel, kui hoolitsev kõrtsmik meile lõunasöögi tõi. Ei tea kas see oli poolvägisi neelatud mereveest või looduse ja saarerahva uimastavast kombinatsioonist tekkinud eelhäälestus, aga suur punaka nahavärvi ja valge lihaga kala maitses peremehe valmistatud kastmes paremini kui ükski varaseim.

Peale sööki ja suplust sättisime end merelt lähenevate, ähvardavate pilvede hirmus taas koduteele. Umbes poolel mereteel sai kombinatsioon Lappaja geenidest, vemmeldavast indiaani verest ja pöördunud lainetusest võitu meie paadikapteni kogemustest ning me saime märjaks. Veidi kõõlumist ja kangutamist jõesuudme madalikus ning jõudsimegi külarahva rõõmuks õnnelikult tagasi oma musta küla embusesse.

Pimedate õhtutundide täiteks tegime tutvust autentse pood-baariga, selle rummivaliku, värvikate klientide ja suure baaridaamiga, tegime kiirkülastuse jõekaldal tukslevasse ööklubi-onni ning proovisime ligitikkuva nälja peletamiseks restoran-onni ees pimeduses mahlakat kanapraadi.

Hommikul oleksime ehk muretus ja helges teadmatuses lahkunud, kui väsinud Endel poleks öötundidel kohaliku sõbra abiga käinud külaelu hämaraid allhoovuseid uurimas... Rõõmustasime Endli uue sõbra üle, kes oli meid varahommikul saatma tulnud. Taksojuht Marwin surus pagasiruumi meie kottide vahele veel ühe kohaliku magava "kähriku" ning me startisime tihedas sajus La Ceiba poole.

Location:Honduras

Managua,Nicaragua - Tegucigalpa,Honduras

Pikal ja väsitaval bussisõidul Nikaraaguast Hunduurasse settisid peas mõned indiaanikülade kirgastavas keskkonnas segunenud müüdid ja mõtted vanadest kommetest, uskumustest ning nende seosest suitsetamisega. Kahtlen pisut, kas kõik mu reisikaaslased kiidavad kirjapandu heaks, aga ma siiski riskin nende võimaliku pahameelega.

Põhja-Indiaani rahvaste kosmoloogia, uskumuste ja loomismüütide järgi andis emakese maa looja inimesele tubakataime, mille üle jumalatel ja vaimudelgi võim puudus, kuigi nad seda väga ihkasid, ning tule, selleks, et kontakteeruda ja suhelda jumalate ja vaimudega õnnistuse ja poolehoiu võitmiseks. Kõik ikka selleks et paremini elus hakkama saada, oma tee leida ning oma plaane ja ideid ellu viia. Sel moel on tubaka põletamine ja suitsetamine omamoodi ohverdamisrituaal või vahetuskaup vägevamate jõududega, et sillutad teed millelegi või hankida endale seda, millest parasjagu rohkem puudust on.

Mõistetavalt pole tänapäevasel suitsetaval maailmal enam suuremat pistmist iidsete uskumuste ega üllaste tavadega. Valgete meeste loodud vajadused ning tarbijate ennastsalgavad kummardused uute isandate suunas on loonud indiaani uskumuste kontekstis tragikoomilise olukorra: Inimene ei pea enam tubakat hinnaliseks vahetuskaubaks muude hüvede hankimiseks vaid eesmärgiks ja vajaduseks eneseks, mille tulemusena on tubaka kui vahendi väärtus äärmuslikult devalveerunud. Kui pidada suitsetamist endiselt ohverdamisrituaaliks ja kaubasobitamiseks vaimudega, siis on tubakatöösturite abil vägevamatel jõududel ihaldusväärset oksendamiseni käes ning vastutasuks ei oska keegi midagi soovida ega tahta. Ilmselt pole ka ohverdamistehingu vastaspooltel suuremat huvi pingutada õnnistuse jagamisega ning "kosmoloogiline turg" ei tööta kuigi hästi. Neil vähestel, kes vana rituaali veel tunnevad, pole samuti "hüperinflatsiooni" tõttu midagi head loota ning seetõttu võib suitsetaval inimesel näha süüd nende rahvaste ja kultuuride allakäigus, kelle käekäik sõltus jumalate ja vaimude heasoovlikusest ja tahtest. Ainsaks võitjaks sellel allakäiguhõngulisel maastikul on tubakakaupmees, kes on astunud ise inimese ja jumala vahelises suhtes jumala kohale ning prisket tulu teenides mänginud pankuri kombel suures ahnuses maha kogu usalduse ja väärtussüsteemi.

Suitsetava maailma inimene on indiaani pärimusprillide läbi nagu hüperinflatsiooni keskkonnas elav Zimbabwe elanik, kes peab paberraha pakke täis aiakäruga turule sõitma, et vahetada see leiva vastu ning keda süsteem kogu aeg vaesemaks muudab. Peamine erinevus Zimbabwelase ja suitsetava maailma inimese vahel on muidugi selles, et Zimbabwelane ei saa oma kodumaad maha jätta!

Sellest kõigest võiks ehk kõrvataha panna, et läbi ajaloo on väike osa inimesi suuremat osa orjastavas ikkes hoidnud ning tänane päev ei erine suures plaanis eilsest. Väike osa kehtestab ja muudab mängureegleid ning need kes reegleid tunnevad, nende päralt on mäng. Selleks et soovitud mäng ikka kestaks on hea, kui enamus selle reeglitest lõpuni aru ei saa, ning et see ikka nii oleks, on vaja aeg-ajalt reegled muuta. Nii juhtubki, et reeglid on hämarad ja muutlikud, et vahel muutuvad vahendid eesmärkideks ja mänguobjektideks ning need kes seda ei taipa need on määratud kaotama.

Location:Nicaragua

La Chunga küla, Sambú, Panama

Aastatuhandete eest Columbia polt lõunast Panama pinnale imbunud Chocóe indiaanlased elavad oma igapäevast rahumeelset elu UNESCO kaitsva tiiva all (samuti nagu Tallinna vanalinna elanikud) Darién'i rahvuspargis. Enne püssirohu leiutamist oli selle kandi rahvas väga osav mürginoolte ja puhumistorude käsitsemisel ning konnade ja sipelgate anatoomia ning mürgiste eritiste tundmine aitas neil tõrjuda rivaalitsevad Kuna hõimud eemale Kariibimere kallastele.
Meie ekspeditsioon žunglisse peidetud La Chunga külakesse algas Panama väikesel lennuväljal Sambú lendu oodates. Olime Endliga ootelehel, sest kohad lennukis said täis poole broneerimise pealt ning lennu edasilükkamine, mis siinkandis tundub olevat päris igapäevane, andis täiendavat lootust, et saame ikka peale. Kolm tundi ootamist ja tund lendu ning olimegi Sambú külakese tibutaval "keskväljakul", mis servapidi lennurajaga kokku on kasvanud. Külarahvas oli kogunenud saabujaid tervitama hiiglasuure tammesarnase puu alla, mis pakkus kaitset vihma ja päikese eest. Suur puu oligi külaelu keskpunkt, selle ümber oli koondatud betoonist pinkide ring, baar, pood ja võõrastemajad, ning seal algasid ja lõppesid kõik peamised tänavad, vee- ja õhuteed. Lõime kontakti kohalikega, leidsime üles ühe kahest pea sama nimelisest mehest, ning Mr.R.Cranbera korraldas meile paadi ja indiaanlastest teejuhid, et saaksime jätkata teed ning jõuda enne pimedat žungli rüpes peituvasse külla. Mr.Cranbera oli üldse igati lahke ja rõõmsameelne mees, kes kõigele lisaks oli ülejäänud külarahvaga võrreldes peaaegu inglise filoloog. Ta pakkus lahkelt oma öömaja, kui pisut punsunud välimusega Puerto Rico turistid lahkuma peaksid, lubas oma poekeses meie kotte valvata, jalgu puhata ja varusid täiendada, näitas meile kätte hoolikalt külaserva peidetud rummipoe asukoha ning pani metsarahva "tühise" 25$-näo eest väledalt ringi sagima.
Tunnikese pärast istususime üksteise järel jämedast puutüvest uuristatud kanuuse, seljakotid visksaime vööri ning usaldasime oma edasise käekäigu kahe punanahalise mehe, ebakindla õõnsa puunoti ning piraajadest ja krokodillidest kubiseva (kontrollimata andmetel) Rio.. jõe sogase vee voogude hoolde.
Tunnise paadisõidu järel pääsesime ähvardavate vetevaimude meelevallast metsavaimude küüsi ning libedal laudteel turnides ja pahkluuni mudas matkates jõudsime pool tundi hiljem vihmametsade vahele laotatud La Chunga küla lahkete elanike õuele.

Siinsel rahval puudus hukatusliku esmase kontakti kogemus, kokkupuutest Kolumbuse külaskäikudega, ning seetõttu ületas nende sõbralikkus ja avatus Kuna-indiaanlaste juures kogetut. Külavanem tervitas meid avalisüli, andis meie käsutusse uhke hüti, kooli- ja rahvamaja vahetus läheduses, lubas kõike muretult pildistada ega sundinud mingilgi moel külarahvast oma paljast ihu peitma või varjama. Soov valget meest karistada puudus siin täielikult. Paarimeetristel postidel kõrguval ilma seinteta onnist leidsime eest uue itaalasest sõbra Paulo, kes oli juba mõned päevad varem oma meeled metsarahvale avanud ja oma ihu moskiitodele toiduks toonud. Elurõõmus sära tema silmis rääkis kirgastavast kogemusest, mis meilegi võib hea õnne korral osaks saada.
Pererahvas kostitas teekonnast väsinud rännumehi hakatuseks värske kookosepiimaga, jagades välja eemaldatud skalbi ja turritava kõrrega varustatud kookospählkid. Soovimata ebaviisakas olla ning samas tundes siirast muret seedeorganite ja kookospiima reaktsiooniliste tagajärgede pärast, panime me loksuvad pähklid peale kiirtutvust ettevaatlikult kõrvale. Pererahvast ei paistnud häirivat meid vallanud mure kookospiima pärast ja koos hämardumisega kerkisid toapõrandale moskiitovõrkudega kaetud magamisasemed. Hõõrusime end itaallase eeskujul sääsevastaste preparaatidega, tundes justkui juba ähvardavad pirinat kõrvus ja kihelust kuklas. Laual süüdatud õlilambi valguses tantsivad varjud ning paljaste rindadega toitu serveerivad päevinäinud inimesed lõid uue meeleolu. Lihtne toitki tundus erilisena ning ükski vaev ega pingutus päralejõudmise pärast ei tundunud enam asjatu või liigne. Ohverdasin Endli kaasatoodud suitsupakist vana indiaani kombe kohaselt tubakat headele vaimudele, et nad näitaksid mu äsja ärasaadetud vanaemale teed esivanemate juurde.

Hommikul ärgates leidsin ühe priske moskiito oma magamisaset katva võrgu seest ning mõtlesin, et on teine hea toidu peal olnud. Seejärel noomisime üksmeelselt Endlit külarahva öörahu häirimise ja onni alustalasid õõnestanud vibratsiooni põhjustamise pärast ning mina kiitsin mõttes oma kaasavõetud kõrvatroppe. Öösel oli sadanund. Hommikune päike oli veel madalal silmapiiri kohal, hüti trepiastmed olid olid libedad ning külatänavaid kattev muruvaip veelgi porisem ja ligasem kui eelmisel õhtul.

Location:Panama

Panama City, Panama

Pärast rohkem kui 24-tunnist rändamist, nelja erinava teraslinnu kóhus, vahepeatustega Kopenhaagenis, Londonis ja New Yorgis maandusime viimaks elu pikima laupäeva óhtul Panama City's. Aklimatiseerumispeatused olid suhteliselt lühikesed ning meie väsinud ja uimast olekut ära kasutades, asusid suure linnu noka vahelt pudenenud saagi pärast vóitlema kohalikud taksojuhid ja üks ameeriklasest seljakotirändur. Taksojuhid tahtsid meid sóidutada niikaugele kuni meil raha jätkub ning pisut tüütu ameeriklane tahtis kóike, ainult 5-korda odavamalt, siis meie kóigi huvid ühtisid suurepäraselt, me rebisime suure pere nina alt ühe väikebussi ja lasime end sóidutada vanas linnajaos asuvasse Luna´s Castle hostelisse.

Kuna Yala, El Porvenir, Panama

Neljas päev Panamal algas keset pimedat ööd, ränga vihmavalingu ja vibreeriva norskamise saatel Kuna indiaanlaste köögis, kuhu peremees õhtul, peale söömaaega, meile värvilised võrkkiiged riputanud oli.

El Porvenir'i lähedale väikesele saarekesele jõudsime eelmise päeva pealelõunaks. Pärast tundidepikkust ilmaparanemise ootamist lennujaamas, tõusis meie väke 20-kohaline lennuaparaat viimaks õhku ning kolmandas peatuses väljudes võttis meid vastu mõõdukas vihmahoog ning mõned kohaliku indiaani hõimu esindajad. Iseteadlik külanõukogu esimees kutsus meid oma kabinetti ning kasseeris valgete meeste poolt tema rahva kallal toime pandud kuritegude kompensatsiooniks ning reparatsioonideks algatuseks 2$ näo pealt. Sellega meie pattude nuhtlemine alles algas. Olles märganud meie fotoaparaate teatas ta resoluutselt, et pildistada võib ainul ametliku loaga, mille võib lunastada kolme kuni viiesaja dollari eest pealinnas paiknevast rahvaesindusest. Ükski mangumine ega nutuste väikelaste piltide näitamine koos UNICEFi logodega ei muutnud valgete varasemaid kuritarvitamisi olematuks ning range ja rusuv kaamerakeeld jäi lisaks seljakottide raskusele meie õlgu ja meeli rõhuma. Siiski keeras ametnik viimaks meie poole oma külalislahkema pale ning leidis vastutuleliku pererahva, kes on nõus meid 5$ eest üheks ööks enda juurde võtma. Peale väikest ootamist saabus meile järgi puutüvest nikerdatud lekkiv paat, peremees roolis ning perenaine pooliku Mehukati kanistriga vett välja kühveldamas. Esialgsest viiest oli saanud 15$ nägu, kui indiaanipealik meid tõrkuva mootori ja kaltsudega lapitud alusega, väikese vihmakrabina saatel, oma pessa vedas.
Kuna Yala indiaani rahvas on väga uhke oma kättevõidetud vabaduse ja valduste üle ning selle märke võis väiksel saarel laiuvas külakeses kohata igal sammul. Veidral kombel oli imperialistlikel suurfirmadel õnnestunud oma toodetega uuristada hulk väikesi augukesi "suure uhkuse" alustaladeks olevatesse rahvuskultuuri traditsioonidesse ning kohalike väepealike järglaste silmis paistis olevat rohkem rõõmu mobiilihelinatest kui tavadest ja kommetest. Igapäevane rahumeelne külaelu näib olevat kõigest kattevari põrkuvate kultuuride halastamatu võitluse lahinguväljal, kus muutumatute traditsioonide võiduvõimaslused on kahjuks kaduvväikesed.

Paadikapten juhatas meid kõige "uhkema" majapidamise peremehe palge ette ning võrkiiges istuv vanaisa, lapselaps süles, asus meid sõbralikult võõras keeles küsitlema. Läbirääkimised pildistamise asjus kulgesid konarlikult ja kestsid kaua ning lõpuks jõudsime kokkuleppele, et võime suure saladuskatte all teha kolm pilti 60$ eest. Vaatamata sellele, et "kährikud" meil naha üle kõrvade tõmbasid, jagus meil empaatiavõimet, et mõista vanaisa ränkraskeid valikuid - kuidas teha nii et kadedad naabrid midagi ei märkaks, et 1000$ trahv loata pildistamise eest ei ähvardaks ning samal ajal valgelt mehelt kogu tema raha laste abiga kätte saada.
Ingrid möllas lastega ning sai oma kolm pilvist pilti (või natuke enam) ning kõigile sai osaks soe ja südamlik vastuvõtt koos piduliku õhtusöögiga muldpõrandaga onnis. Olime õnnelikud.

Hommikul tõi indiaanlane kohvi ja tüki saia ning öine paduvihm oli lakanud. Kuigi me sättisime end juba minekule, polnud tema näos näha reetliku rõõmu külaliste lahkumise üle. Endel ei soovinud oma öistest vägitegudest lahke pererahvaga rohkem rääkida, pakkisime oma seljakotid ning tõrkuva mootoriga paat viis meid varahommikust vaikust trotsides tagasi maandumisrajaga naabersaarele. Lennujaama putkas asju pakkides sai mulle selgeks et kogu paadisõidu meeli rõhunud mure oma pikakäiselise särgi pärast polnud asjatu - seda ei olnud enam!
Sedasi kurvastades oma väikese kaotuse pärast, olid jalad mu märkamatult mereranda toonud ning lühikese arupidamise järel külalislahke paadimehega, kes polnud veel lahkuda jõudnud, sõitsime kadunud särgi otsingutele. Kaaslastele kaugenevast paadist lehvitades mõtlesin, et küllap nad peavad lennukit kinni, kui ma 10 minutiga tagasi ei jõua. Õnneks lõppes mu väike improviseeritud seiklus hästi - särgi leidsin pingi alt onni muldpõrandalt, peremees laenas külast liitri kütust tagasisõiduks, jupsiv mootor ei jätnud meid liiga kauaks merele triivima ning lõpuks hilines ka lennuk. Andsin paadimehele suurest tänutundest kogu oma kaasasolnud raha (2$) ning tema palus häbelikult naeratades ühe veel. Laenasin Tanelilt veel 2$ ning viisin sellegi jooksujalu rannale.

Location:Panama

Cemero Lawang, Java, Indonesia

Väljas on pime ja vihma tibutab. Kell on kolm öösel, seisame 2100m kòrgusel, oma hotelli ees, ning vahime pimedusse, kus peaks asuma Bromo vulkaan. Sätime endale vihmakeebid selga ning jagame ära vòileivad, mis me eelmisel òhtul hotelliköögis valmis palusime panna. Ümber maja luusivad veel ringi meie eelmise päva bussisòidust siginenud sòbrad: musta-pruuni kirju prantsuse poiss koos oma valgenahalise tüdrukuga ning kollasevärvine korealane, kes töötab Hiinas raamatupidajana. Meie värvilised sòbrad on eelmisel òhtul suutnud endale giidi kaasa kaubelda ning meie haagime end kogenud sherpa ning bussisòprade sappa. Ees seisab kahe tunnine jalgsimatk 2770 meetrise Penanjakan-i mäe tippu, mis asub Bromo vulkaanikraatrist kòrgemal. Samast kohast on tehtud enamus maalilisi postkaardipilte Bromo (2392m) ja tema taga kòrguva Semeru (3676m) suitsevatest tippudest.

Peale hoogsat soojendustòusu mööda kitsast asfaltteed, pöörab giid ära järsule, kivisele ja libedale jalgrajale. Hóre mäestikuóhk kiire tempo ja järsk tóus vótavad hingeldama. Näib, et sherpa on, kättemaksuks magamata öö eest vói lihtsalt meie vóimete hindamiseks, otsustanud matkaseltskonna pisut proovile panna ning lisab veelgi tempot. Giid teeb väikese pausi peale esimest tempokat tóusu, istub hingeldades maha ning vaatab lóbusalt muheledes pealt, kuidas ülejäänud vaarudes ja vóhmal, väikeste vahedega üles komberdavad. Korealane hingeldab ja vannub häälekalt ning ning kisub endalt pea kóik üleriided seljast. Teejuht on oma väikese lóbu kätte saanud ning edasine tempo on palju rahulikum.

Mäetipu, kuhu viib ka üsna viisakas sóidutee, on kell viis hommikul vallutanud autode ja mootorrataste hordid, kümned ja kümned päikesetóusu vaatama tulnud huvilised ning kaupmeeste parved, kes seda varahommikust vaatemängu "valutumaks" muutma on saabunud. Umbes 5:30 hakkab pisut valgenema. Oleme tiheda pilve sees ning näha vóib vaid paarikümne meetri kaugusele. Halvad aimdused poevad vägisi ligi. Sebimist kitsukesel vaateplatvormil lóhestab üldine halvakspanunurin, kui keegi julge kóval häälel teatab, et päikesetóus jääb täna ära. Pilvevatt ümbritseb kindlalt mäetippe ning pettunute voorid hakkavad vaikselt lahkuma. Istume putkasse maha, joome teed ja kohvi, soojendame hóóguva söetünni ümber oma märgasid püksisääri ning sööme ära móned kaasatoodud vóileivad. Hollandi vanainimeste rühm, kes ilmselt on tulnud oma endise asumaa rikkusi inspekteerima, istub putkasse paigaldatud pika laua ääres ning sööb isukalt kaasatoodud karbikestesse pakitud viinisaia. Vestleme oma konte soojendama tulnud korealasega ning valmistume järgmiseks vaatuseks: ees seisab rohkem kui 12 km jalgsimatk läbi suure kraatri preeriamaastiku, et uurida pisut lähemalt pilvedesse mattunud Bromo vängelt auravat siseelu.

(jätkub)

New York City

Caye Caulker, Belize