La Chunga küla, Sambú, Panama

Aastatuhandete eest Columbia polt lõunast Panama pinnale imbunud Chocóe indiaanlased elavad oma igapäevast rahumeelset elu UNESCO kaitsva tiiva all (samuti nagu Tallinna vanalinna elanikud) Darién'i rahvuspargis. Enne püssirohu leiutamist oli selle kandi rahvas väga osav mürginoolte ja puhumistorude käsitsemisel ning konnade ja sipelgate anatoomia ning mürgiste eritiste tundmine aitas neil tõrjuda rivaalitsevad Kuna hõimud eemale Kariibimere kallastele.
Meie ekspeditsioon žunglisse peidetud La Chunga külakesse algas Panama väikesel lennuväljal Sambú lendu oodates. Olime Endliga ootelehel, sest kohad lennukis said täis poole broneerimise pealt ning lennu edasilükkamine, mis siinkandis tundub olevat päris igapäevane, andis täiendavat lootust, et saame ikka peale. Kolm tundi ootamist ja tund lendu ning olimegi Sambú külakese tibutaval "keskväljakul", mis servapidi lennurajaga kokku on kasvanud. Külarahvas oli kogunenud saabujaid tervitama hiiglasuure tammesarnase puu alla, mis pakkus kaitset vihma ja päikese eest. Suur puu oligi külaelu keskpunkt, selle ümber oli koondatud betoonist pinkide ring, baar, pood ja võõrastemajad, ning seal algasid ja lõppesid kõik peamised tänavad, vee- ja õhuteed. Lõime kontakti kohalikega, leidsime üles ühe kahest pea sama nimelisest mehest, ning Mr.R.Cranbera korraldas meile paadi ja indiaanlastest teejuhid, et saaksime jätkata teed ning jõuda enne pimedat žungli rüpes peituvasse külla. Mr.Cranbera oli üldse igati lahke ja rõõmsameelne mees, kes kõigele lisaks oli ülejäänud külarahvaga võrreldes peaaegu inglise filoloog. Ta pakkus lahkelt oma öömaja, kui pisut punsunud välimusega Puerto Rico turistid lahkuma peaksid, lubas oma poekeses meie kotte valvata, jalgu puhata ja varusid täiendada, näitas meile kätte hoolikalt külaserva peidetud rummipoe asukoha ning pani metsarahva "tühise" 25$-näo eest väledalt ringi sagima.
Tunnikese pärast istususime üksteise järel jämedast puutüvest uuristatud kanuuse, seljakotid visksaime vööri ning usaldasime oma edasise käekäigu kahe punanahalise mehe, ebakindla õõnsa puunoti ning piraajadest ja krokodillidest kubiseva (kontrollimata andmetel) Rio.. jõe sogase vee voogude hoolde.
Tunnise paadisõidu järel pääsesime ähvardavate vetevaimude meelevallast metsavaimude küüsi ning libedal laudteel turnides ja pahkluuni mudas matkates jõudsime pool tundi hiljem vihmametsade vahele laotatud La Chunga küla lahkete elanike õuele.

Siinsel rahval puudus hukatusliku esmase kontakti kogemus, kokkupuutest Kolumbuse külaskäikudega, ning seetõttu ületas nende sõbralikkus ja avatus Kuna-indiaanlaste juures kogetut. Külavanem tervitas meid avalisüli, andis meie käsutusse uhke hüti, kooli- ja rahvamaja vahetus läheduses, lubas kõike muretult pildistada ega sundinud mingilgi moel külarahvast oma paljast ihu peitma või varjama. Soov valget meest karistada puudus siin täielikult. Paarimeetristel postidel kõrguval ilma seinteta onnist leidsime eest uue itaalasest sõbra Paulo, kes oli juba mõned päevad varem oma meeled metsarahvale avanud ja oma ihu moskiitodele toiduks toonud. Elurõõmus sära tema silmis rääkis kirgastavast kogemusest, mis meilegi võib hea õnne korral osaks saada.
Pererahvas kostitas teekonnast väsinud rännumehi hakatuseks värske kookosepiimaga, jagades välja eemaldatud skalbi ja turritava kõrrega varustatud kookospählkid. Soovimata ebaviisakas olla ning samas tundes siirast muret seedeorganite ja kookospiima reaktsiooniliste tagajärgede pärast, panime me loksuvad pähklid peale kiirtutvust ettevaatlikult kõrvale. Pererahvast ei paistnud häirivat meid vallanud mure kookospiima pärast ja koos hämardumisega kerkisid toapõrandale moskiitovõrkudega kaetud magamisasemed. Hõõrusime end itaallase eeskujul sääsevastaste preparaatidega, tundes justkui juba ähvardavad pirinat kõrvus ja kihelust kuklas. Laual süüdatud õlilambi valguses tantsivad varjud ning paljaste rindadega toitu serveerivad päevinäinud inimesed lõid uue meeleolu. Lihtne toitki tundus erilisena ning ükski vaev ega pingutus päralejõudmise pärast ei tundunud enam asjatu või liigne. Ohverdasin Endli kaasatoodud suitsupakist vana indiaani kombe kohaselt tubakat headele vaimudele, et nad näitaksid mu äsja ärasaadetud vanaemale teed esivanemate juurde.

Hommikul ärgates leidsin ühe priske moskiito oma magamisaset katva võrgu seest ning mõtlesin, et on teine hea toidu peal olnud. Seejärel noomisime üksmeelselt Endlit külarahva öörahu häirimise ja onni alustalasid õõnestanud vibratsiooni põhjustamise pärast ning mina kiitsin mõttes oma kaasavõetud kõrvatroppe. Öösel oli sadanund. Hommikune päike oli veel madalal silmapiiri kohal, hüti trepiastmed olid olid libedad ning külatänavaid kattev muruvaip veelgi porisem ja ligasem kui eelmisel õhtul.

Location:Panama

Panama City, Panama

Pärast rohkem kui 24-tunnist rändamist, nelja erinava teraslinnu kóhus, vahepeatustega Kopenhaagenis, Londonis ja New Yorgis maandusime viimaks elu pikima laupäeva óhtul Panama City's. Aklimatiseerumispeatused olid suhteliselt lühikesed ning meie väsinud ja uimast olekut ära kasutades, asusid suure linnu noka vahelt pudenenud saagi pärast vóitlema kohalikud taksojuhid ja üks ameeriklasest seljakotirändur. Taksojuhid tahtsid meid sóidutada niikaugele kuni meil raha jätkub ning pisut tüütu ameeriklane tahtis kóike, ainult 5-korda odavamalt, siis meie kóigi huvid ühtisid suurepäraselt, me rebisime suure pere nina alt ühe väikebussi ja lasime end sóidutada vanas linnajaos asuvasse Luna´s Castle hostelisse.

Kuna Yala, El Porvenir, Panama

Neljas päev Panamal algas keset pimedat ööd, ränga vihmavalingu ja vibreeriva norskamise saatel Kuna indiaanlaste köögis, kuhu peremees õhtul, peale söömaaega, meile värvilised võrkkiiged riputanud oli.

El Porvenir'i lähedale väikesele saarekesele jõudsime eelmise päeva pealelõunaks. Pärast tundidepikkust ilmaparanemise ootamist lennujaamas, tõusis meie väke 20-kohaline lennuaparaat viimaks õhku ning kolmandas peatuses väljudes võttis meid vastu mõõdukas vihmahoog ning mõned kohaliku indiaani hõimu esindajad. Iseteadlik külanõukogu esimees kutsus meid oma kabinetti ning kasseeris valgete meeste poolt tema rahva kallal toime pandud kuritegude kompensatsiooniks ning reparatsioonideks algatuseks 2$ näo pealt. Sellega meie pattude nuhtlemine alles algas. Olles märganud meie fotoaparaate teatas ta resoluutselt, et pildistada võib ainul ametliku loaga, mille võib lunastada kolme kuni viiesaja dollari eest pealinnas paiknevast rahvaesindusest. Ükski mangumine ega nutuste väikelaste piltide näitamine koos UNICEFi logodega ei muutnud valgete varasemaid kuritarvitamisi olematuks ning range ja rusuv kaamerakeeld jäi lisaks seljakottide raskusele meie õlgu ja meeli rõhuma. Siiski keeras ametnik viimaks meie poole oma külalislahkema pale ning leidis vastutuleliku pererahva, kes on nõus meid 5$ eest üheks ööks enda juurde võtma. Peale väikest ootamist saabus meile järgi puutüvest nikerdatud lekkiv paat, peremees roolis ning perenaine pooliku Mehukati kanistriga vett välja kühveldamas. Esialgsest viiest oli saanud 15$ nägu, kui indiaanipealik meid tõrkuva mootori ja kaltsudega lapitud alusega, väikese vihmakrabina saatel, oma pessa vedas.
Kuna Yala indiaani rahvas on väga uhke oma kättevõidetud vabaduse ja valduste üle ning selle märke võis väiksel saarel laiuvas külakeses kohata igal sammul. Veidral kombel oli imperialistlikel suurfirmadel õnnestunud oma toodetega uuristada hulk väikesi augukesi "suure uhkuse" alustaladeks olevatesse rahvuskultuuri traditsioonidesse ning kohalike väepealike järglaste silmis paistis olevat rohkem rõõmu mobiilihelinatest kui tavadest ja kommetest. Igapäevane rahumeelne külaelu näib olevat kõigest kattevari põrkuvate kultuuride halastamatu võitluse lahinguväljal, kus muutumatute traditsioonide võiduvõimaslused on kahjuks kaduvväikesed.

Paadikapten juhatas meid kõige "uhkema" majapidamise peremehe palge ette ning võrkiiges istuv vanaisa, lapselaps süles, asus meid sõbralikult võõras keeles küsitlema. Läbirääkimised pildistamise asjus kulgesid konarlikult ja kestsid kaua ning lõpuks jõudsime kokkuleppele, et võime suure saladuskatte all teha kolm pilti 60$ eest. Vaatamata sellele, et "kährikud" meil naha üle kõrvade tõmbasid, jagus meil empaatiavõimet, et mõista vanaisa ränkraskeid valikuid - kuidas teha nii et kadedad naabrid midagi ei märkaks, et 1000$ trahv loata pildistamise eest ei ähvardaks ning samal ajal valgelt mehelt kogu tema raha laste abiga kätte saada.
Ingrid möllas lastega ning sai oma kolm pilvist pilti (või natuke enam) ning kõigile sai osaks soe ja südamlik vastuvõtt koos piduliku õhtusöögiga muldpõrandaga onnis. Olime õnnelikud.

Hommikul tõi indiaanlane kohvi ja tüki saia ning öine paduvihm oli lakanud. Kuigi me sättisime end juba minekule, polnud tema näos näha reetliku rõõmu külaliste lahkumise üle. Endel ei soovinud oma öistest vägitegudest lahke pererahvaga rohkem rääkida, pakkisime oma seljakotid ning tõrkuva mootoriga paat viis meid varahommikust vaikust trotsides tagasi maandumisrajaga naabersaarele. Lennujaama putkas asju pakkides sai mulle selgeks et kogu paadisõidu meeli rõhunud mure oma pikakäiselise särgi pärast polnud asjatu - seda ei olnud enam!
Sedasi kurvastades oma väikese kaotuse pärast, olid jalad mu märkamatult mereranda toonud ning lühikese arupidamise järel külalislahke paadimehega, kes polnud veel lahkuda jõudnud, sõitsime kadunud särgi otsingutele. Kaaslastele kaugenevast paadist lehvitades mõtlesin, et küllap nad peavad lennukit kinni, kui ma 10 minutiga tagasi ei jõua. Õnneks lõppes mu väike improviseeritud seiklus hästi - särgi leidsin pingi alt onni muldpõrandalt, peremees laenas külast liitri kütust tagasisõiduks, jupsiv mootor ei jätnud meid liiga kauaks merele triivima ning lõpuks hilines ka lennuk. Andsin paadimehele suurest tänutundest kogu oma kaasasolnud raha (2$) ning tema palus häbelikult naeratades ühe veel. Laenasin Tanelilt veel 2$ ning viisin sellegi jooksujalu rannale.

Location:Panama