Cemero Lawang, Java, Indonesia
Väljas on pime ja vihma tibutab. Kell on kolm öösel, seisame 2100m kòrgusel, oma hotelli ees, ning vahime pimedusse, kus peaks asuma Bromo vulkaan. Sätime endale vihmakeebid selga ning jagame ära vòileivad, mis me eelmisel òhtul hotelliköögis valmis palusime panna. Ümber maja luusivad veel ringi meie eelmise päva bussisòidust siginenud sòbrad: musta-pruuni kirju prantsuse poiss koos oma valgenahalise tüdrukuga ning kollasevärvine korealane, kes töötab Hiinas raamatupidajana. Meie värvilised sòbrad on eelmisel òhtul suutnud endale giidi kaasa kaubelda ning meie haagime end kogenud sherpa ning bussisòprade sappa. Ees seisab kahe tunnine jalgsimatk 2770 meetrise Penanjakan-i mäe tippu, mis asub Bromo vulkaanikraatrist kòrgemal. Samast kohast on tehtud enamus maalilisi postkaardipilte Bromo (2392m) ja tema taga kòrguva Semeru (3676m) suitsevatest tippudest.
Peale hoogsat soojendustòusu mööda kitsast asfaltteed, pöörab giid ära järsule, kivisele ja libedale jalgrajale. Hóre mäestikuóhk kiire tempo ja järsk tóus vótavad hingeldama. Näib, et sherpa on, kättemaksuks magamata öö eest vói lihtsalt meie vóimete hindamiseks, otsustanud matkaseltskonna pisut proovile panna ning lisab veelgi tempot. Giid teeb väikese pausi peale esimest tempokat tóusu, istub hingeldades maha ning vaatab lóbusalt muheledes pealt, kuidas ülejäänud vaarudes ja vóhmal, väikeste vahedega üles komberdavad. Korealane hingeldab ja vannub häälekalt ning ning kisub endalt pea kóik üleriided seljast. Teejuht on oma väikese lóbu kätte saanud ning edasine tempo on palju rahulikum.
Mäetipu, kuhu viib ka üsna viisakas sóidutee, on kell viis hommikul vallutanud autode ja mootorrataste hordid, kümned ja kümned päikesetóusu vaatama tulnud huvilised ning kaupmeeste parved, kes seda varahommikust vaatemängu "valutumaks" muutma on saabunud. Umbes 5:30 hakkab pisut valgenema. Oleme tiheda pilve sees ning näha vóib vaid paarikümne meetri kaugusele. Halvad aimdused poevad vägisi ligi. Sebimist kitsukesel vaateplatvormil lóhestab üldine halvakspanunurin, kui keegi julge kóval häälel teatab, et päikesetóus jääb täna ära. Pilvevatt ümbritseb kindlalt mäetippe ning pettunute voorid hakkavad vaikselt lahkuma. Istume putkasse maha, joome teed ja kohvi, soojendame hóóguva söetünni ümber oma märgasid püksisääri ning sööme ära móned kaasatoodud vóileivad. Hollandi vanainimeste rühm, kes ilmselt on tulnud oma endise asumaa rikkusi inspekteerima, istub putkasse paigaldatud pika laua ääres ning sööb isukalt kaasatoodud karbikestesse pakitud viinisaia. Vestleme oma konte soojendama tulnud korealasega ning valmistume järgmiseks vaatuseks: ees seisab rohkem kui 12 km jalgsimatk läbi suure kraatri preeriamaastiku, et uurida pisut lähemalt pilvedesse mattunud Bromo vängelt auravat siseelu.
(jätkub)
