Caye Caulker, Belize

Flores, Belize City, Caye Caulker, Belize

Pisut enne kella kaheksat möödub meie hotelli uksest, mille ees me alates kella seitsmest seljakottidega passinud oleme, mees, kes annab sõnatult käeviipega märku, et hakaku me selles suunas astuma. Haarame oma kompsud ning leiame nurga tagant, saja meetri pärast, vana, päevinäinud, lagunenud ja diisli järgi lehkava bussirondi. Selles veedamegi oma kaunilt alanud päikseselisest päevast järgnevad 6 tundi, teel Flores-st Belize City-sse. Silme ette kangastub kooliaegne kohustuslik sügisene kolohoosis käik, mööda kruusateid kihutades, poollaguneva bussiga, mille kõigist põrandapragudest imbub sisse päikesekiirtes peegelduv tolmupilv. Kotid visatakse sisse tagaluugist. Ootav buss täitub vähehaaval valgete inimestega, kes sisenedes häälekalt nina kirtsutavad. Kohalikud ei saaks endale sellist luksusliku bussisõitu (223kr nägu) lubada ning kardetavasti pole nende igapäevastes toimetuses ka asja Kariibimere äärsesse naaberriiki. Veel natuke ootamist ning väike ja energiline pruun sõber kargab bussi, virutab vilunud liigutusega lõõtsukse seestpoolt kinni ning lööb pika poldi ülevalt uksekohalt läbi raamiavavuse, mis peaks takistama uste avanemist sõidu ajal.

Enne piirile jõudmist võetakse peale "valuutavahetaja", kes käib kõik reisijad ükshaaval läbi ning vahetab nende järelejäänud Guatemaala getsaalid, "väga soodsa" kursiga, Beliisi dollarite vastu. Piirile jõudes aetakse kõik reisijad oma pampudega bussist välja, et igaüks võiks leida endale sobiva koha, piiripunktis looklevast kahest järjekorrast. Ühes väikesed ja tumedad kährikud, teises peajagu pikemad, heledad võõramaalased. Üks paks piirivalvur leiab Ruti passist, vastu valgust vaadates, veel ühe perforeeritud näopildi ning kutsub ka oma pruuni sõbra seda imelugu vaatama. Rõõmsa muhelemise ning templiraua tutava lõgina saatel saame oma passid tagasi. Väike jalutuskäik "eikellegimaal", soe vastuvõtt endise Kariibimere piraatide kodumaa "valvelauas", ning juba võimegi nautida Belize-i päikest piiriputka esisel murulapil, imetledes 10-aastase poisikluti käteosavust, vanade mereröövlite järeltulijate kulunud saabaste viksimisel.

Veel mõned tunnid loksumist ning juba tervitab meid kaluriküla väljanägemisega, väikeste värviliste majakestega ja räpaste tänavatega ehitud Belize City. Priit otsib, möödalibisevaid hurtsikuid silmitsedes, oma maksuvaba firma peakorterit, mis peaks kusagil siinsamas asuma. Tänavapilti täitvaks tõmbenumbriks on mustad rastapatsidega tegelased, kes seisavad, lebavad või sõidavad aeglselt jalgrattaga mööda tänavaid. Teistsugune elurütm rullub justkui aegluubis silme ees lahti ning moodustab meeleoluka kontrasti hispaaniakeelsete, väikeste ja jässakate kährikute sagimisele naaberiigis. Paljud elanikud on silmnähtavalt Maia-indiaanlaste ning Hispaanlastest vallutajate poolt kaasatoodud Aafrika päritoluga "kaupade" järeltulijad. Kõikjal kõlab inglise keel.

Water-taxi teminal täitub uue, värske ja "valge lihaga", mis ootab paatidele laadimist ning seejärel laialipuistamist silmapiiril paiknevatele pardiisisaarekestele. Sõit pika plastkaatriga, pardal u 30 inimest, kestab kolmveerand tundi. Paati viivad edasi 3 kahesaja hobujõulist päramootorit, mis kõik kuulekalt alluvad, kaptenisillal lösutava, paksu, musta mehe tahtele. "relax!, no rush!, go slow! ..." on hüüded, millega Caye Caulker-i saar meid soojalt tervitab.

Õhtul, mere ääres, oma onni kõrval istudes ja rummi klaasi hoides, ilmuvad pimedast ööst palmide vahelt välja kaks võhivõõrast eesti keelt rääkivat tüdrukut, koos väliseestlasest lustaka härrasmehega. Tüdrukud saabusid saarele samal päeval ning kohtusid, hetk varem baaris, Californiast pärit Tarmoga. Seitse Eestlast, kes ühel ja samal päeval, kolmest eri suunast saabudes, juhuslikult kohtuvad mõnesaja elenikuga, mõnekilomeeri pikkusel Kariibimere korallsaarel, on pisut enam kui üsna ebatõenäoline sündmus.

Tikal, Guatemala

Hommikuse loendamise käigus lisandub kaks uut kõhuhädade üle kaebavat patsienti (mina ja Priit), samal ajal, kui vana patsient on juba väljakirjutatud kodusele ravile. Kuna ma näin enesele ja teistelegi, sõnatult hingevaakuva Priidu kõrval, lausa tervisest pakatavana, siis ronin ise autorooli. Maastur, mis on meid nädala jooksul rohkem kui 1300 km truult teeninunud, ei too meie viimase ühise päeva hommikul kuuldavale ühtki kaebliku heli, kui ta haigeid kurguni täis tuubitakse. Justnagu jätaksid meid ühendavad sajad kilomeetrid kaelamurdvaid mägiteid selle suure monstrumi täiesti ükskõikseks.

Sõidame umbes kolmveerand tundi mööda hõreda liilkuse ja äkkiliste maneeridega "lamavate politseinikega" ehitud maanteed. Inimtühjal maantelõigul, kus žungel on ähvardavalt teekohale kaardunud ja peakohal särava päikese joonistatud puudelatvade varjud teeservas justkui elavad salapäraselt, peatab meie tee tõkkepuu ning kaks vormis meest ronivad putka tagant välja. Näitan juhiluba, kirjutan end logiraamatusse ning jätkame pähemääritava kauba, kiiruspiirangute ja hoiatavate loomapiltide saatel teed UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluva Tikali rahvuspargi südamesse.

Samal ajal, kui antiikkreeka suurimad mõtlejad kirjutasid oma suurematuid teoseid, ladudes sel viisil "vana-maailma" tsivilisatsiooni vundamenti, asetasid muistsed Maiad u 2400 aasta eest siia esimese püramiidi nurgakivi. Sõidame edasi. Meile suureks kurvastuseks ei näe me teel ühtki jaaguari, kitse, kalkunit ega madu, vaid kohtume ähvardava, kiiditeenust pakkuva ja kiratseva kahejalgsete parvega, pargi väravas, kelle eest polnud meid hoiatanud ükski silt. Sissepääsupilet maksab 3-4 korda rohkem kui õhtusöök restoranis ning nagu kõikajal mujal, on "kähriku- ja gringopileti" hinnavahe u kümnekordne.
Vaikides astume, väravast kaasahaaratud kaardi toel, mööda žunglirada, ise ootusärevusest pisut pingul. Priit on ilmselgelt ikka veel kehva tervise juures. Vaikselt hakkavad esimesed mägedest väljakooruvad püramiidihakatised paistma ning meie teed ristuvad mitmete gruppidega, kelle saatjaks olevad kohalikud giidid annavad iga kivitüki ja künka ees oma hispaaniakeelse etenduse. Äkitselt tabab mind tung tormata kohe esimese püramiidikujulise kivihunniku otsa turnima, aga hoian end tagasi. Mingi sisemine hääl justkui sosistab: "vara veel, hoia end, neid tuleb veel palju". Aeg-ajalt peatume mõne grupi kõrval ning kuulame giidi tarka ja õpetliku juttu.
Kõige kõrgem tempel-püramiid (Tempel IV), olles oma 70-meetrise kõrgusega kõrgeim Maiade püstitatud ehitis, valmistab väikese pettumuse. Silme ees avaneb üleni metsakasvanud järsk mägi, mille puulatvade kohal kõrguvad kivihunnikud. Ronime üles tippu mäeküljes vonklevat redelit mööda ning meile avaneb vaade üle rohelise žunglivaiba, millest turritavad välja teiste templite murenevad tipud. Kotkad planeerivad soojades õhuvoogudes, rohetava maastiku ja meie peade kohal. Pildistame kõigist kaasatoodud masinatest.

Järgmine tähtis püramiid on ronimiseks suletud. Keegi Mehhiko daam olla kolme kuu eest, järsust ja libedast kivitrepist ronides, end teise ilma kukkunud. Nüüd tuleb oodata, kuni kaevetööd tempel IV juures lõppevad ning siis töömehed siia uue puust trepi ehitavad. Teiselpool ohvrite järgi janunevat püramiidi leiame templite vahele litsutud ning rohuvaibaga kaetud kauni lagendiku, mis on vallutatud "karvaste ja suleliste" poolt. Ümber tuleaseme on päikeselisel ja kuumal talvisel pööripäeval kogunenud kombetalitusele suur hulk valgesse ja värvilisse riietatud inimesi. Vanematel ja väärikamatel on kirjud riided ning valged juuksed ja hallid habemed vööni, noorematel on vaid valged linased kehakatted. Istume puhkama ning vaatame loitsude, tubakasuitsu ja "žunglitelefoni" kaja saatel toimuvat "etendust". "Žunglitelefon" on nööri otsa seotud puutükk, mis põrisevat häält teeb, kui karvane mees seda peakohal keerutab (nagu Paul Hogan Krokodill Dundee filmis).

Veedame iidses Maiade püha- ja elupaigas u 5 tundi ning ronin kokku 5 suure templi otsa. Iga hingeldama paneva ronimisega näib meeleparandus ja kirgastumine justkui sammukese lähemal olevat. Priit paraneb silmnähtavalt. Väljapääsu poole jalutades saadavad meid peakohal puudelatvades kriiskavad pärdikud.

Chisec, Flores, Guatemala

Rutt on haige. Öö joksul on tema kehast lahkunud kõik varasemate päevade jooksul kogutu. Proovime talle hommikusöögiks sisse pressida paar saia, aga Rutt piirdub viisakalt ühe ampsu ja kahe lonksu teega. Rusuval toonil istume autosse ning võtame suuna Florese poole. Teel peatume turistilõksus nimega "Cuevas de Candelaria", kus esmapilgul pole hingelistki. Raamatud ja kaardid lubavad meile taaskord üht seitsmest suurimast maailmaimest ning õhinal nagu väikesed lapsed, suundume koos patsiendiga tähistatud jalgraja poole. Vitaalne vanahärra Eduardo, tervitab meid rõõmsalt, räägib meiega pikad jutud võõras keeles, millest me vaevu üksikuid sõnu suudame eristada, pakib kokku oma päevinäinud kollased taskulambid ning asume tema järel teele. Koopad, mille on samanimeline jõgi aastatuhandete jooksil liivakivisse uuristanud, peidavad endas Maiade süngeid saladusi. Kes teab, milliseid võikaid vere-pidusid selle uhke plenaarkoopa saalis peeti, mille pikkus ja laius on 200m ja kõrgus ulatub 60 meeterini. Laseme end poolteise tunni jooksul Eduardol vedada läbi džungli ja maaaluse koobastiku ning lõpetame väikese jalutuskäiguga jõeäärsel kaldapealsel, mille sügaval orus kümned naised ja lapsed pesu pesevad. Patsient komberdab kogu tee väärikalt ja kannatlikult kaasa.

Sõidame edasi Floresesse ning peatume
"vanalinnas", mis paikneb napi maaribaga kaldakülge kinnitatud saarekesel. Jalutame läbi loojangupoolsel kaldal paiknevad viis hotelli ning valime, basseini ja vabade tubade olemasolu arvestades, ühe Santana nimelise meelevaldselt välja. Saame kaks kõrvuti tuba, suurte, järvele, Sanata Barbara saarele ja päikseloojangule avanevate, rõdudega. Patsient suundub magama ning me läheme Priidu ja Kadriga linna avastama.
Teeme ühed januvaigistavad ja kosutavad jõlled, inglise keelt rääkiva daami kodubaaris. Hetke pärast maandub meie kõrval letiääres Kanada mootorrattur, keda me juba mitu päeva samal teel, hotellides ja viimati praamil jõge ületades, korduvalt kohanud oleme. Lisaks baaridaamile saab ka kanadalane kohe meiega suureks sõbraks, jutustades ülevoolavalt oma seiklustest, saavutustest ja plaanidest. Motikamees räägib meile oma loo, mis algas rohkem kui kuu aega tagasi, kui ta Kanadas kõigele käega lõi ning pakkis oma elu järgnevaks pooleks aastaks mootorratta sadulasse. Sõitis läbi Ameerika lääneranniku ja Mehhiko Guatemaalasse ning plaanib jätkata teekonda mööda Kesk-Ameerikaa kiirteed ja Lõuna-Ameerika läänerannikut kuni Tšiili lõunatipuni. Seal pöörab otsa ringi, sõidab läbi Lõuna-Ameerika ja Amazonase vihmametsade ning suundub mööda idarannikut ja kariibimere saari tagasi Ameerikasse ja Kanadasse. Meie uus sõber on üks võimas mees. Baaridaam juhatab meid lennupiletite asjus hotelli järve teisel kaldal. Jätame oma uue sõbra, tema pooliku õlle ja hõbedasse teipi mässitud sülearvutiga, baarileti äärde ning suundume kolmerattalisel tuk-tukil (nagu Roger Moore Bondi filmis) kummidevilinal saarelt ära. Hangime juhatatud hotellist lennupiletid (à 1370kr), mis meie tagasiteed Floresest GuatemalaCity-sse ühe päeva võrra lühendavad ning säästavad meie "vanu konte" 10-tunnisest bussis loksumisest.

Naudime hotellirõdul päikseloojangut, kohaliku õllepruulija pudelisse villitud kätetööd ja saluuti järve vastaskaldal. Õhtust sööma läheme pooleldi veepeale püstitatud restorani, mida ehib meeleolukas punane valgus ülevalt ning veepinnalt peegelduv siniste sporttulede valgus jalgealt.
Kohalik valgustuskunstnik on "sporttuled" monteerinud

veepinnale ehitatud kai alla, et selle kutsuvad peegeldused tõmbaks ligi lihtsameelseid turiste, nagu liimipaber kärbseid.

Cobàn, Chisec, Guatemala

Ärkame vara, peseme, pakime ja läheme sööma. Hotelli söögisaal on tühi ja külm, söök see-eest on rikkalik. Vähehaaval kogunevad hommikusöögile ka teised Gringod (valged inimesed), kes on samasse mahajäetud paika äraeksinud. Pärast tuliseid vaidlusi, päikese väljailmumist ning uuemate kaartidega tutvumist inimtühjas reisibüroos, otsustame sõita paaritunnise teekonna kaugusel asuva Semuc Champay metsikute koskede ja laguunide juurde, selleasemel, et oma teekonda jätkata. Inimtühjal maanteel kohtume ihualasti mehega, kes keset sõiduteed jalutades, püüab kõiki oma võlusid mängu pannes, meie hoogu pidurdada. Järgmine tähelepanu võitmise katse tabab meid ühe väikese külakese läheduses, kus külarahvas on maanteele laadapeo püsti pannud. Kilomeetrine jupp kauplemisest küllastunud maanteed lubab vaid äärmise ettevaatlikusega aeglaselt sõites ühest teeservast edasi liikuda. Tund aega sõitu mööda imeliste vaadetega asfalteeritud mägiteed ning teine tund mööda kitsast, järsku, käänulist kruusateed ning olemegi kohal. Osades teelõikudes on järsud ja käänulised, tulvavete poolt minema pühitud teelõigud, asendatud kitsaste betoonplaatidest radadega (kummagi ratta all), millel tuleb akrobaatliku osavusega kahetonnise maasturiga turnida.

Päike on kõrgel taevas, ilm on kuum ning me seame sammud varjulisele džunglirajale. Rada kulgeb mööda astangulise mägijõe kallast, milles kärestikud ja kosed vahelduvad laiade, astmeliste laguunidega, vesi pahisedes langemas ühelt terrasilt teisele. Kogu see ilu on orkestreeritud džungli kärarikka kakofooniaga. Priit leiab, läbi madala kärestiku sumbates, ühe maalilise ja inimtühja nurgakese, millest ühele poole jäävad rohekas-sinise läbipäistva veega täidetud laguunid. Ülalpool laguune on raevukalt kitsasse maaalusesse kanalisse kulgev kiirevooluline, vahutav ja möirgav jõgi, mis rahumeelsete terasside alt läbi sööstab. Hetke pärast on meie imekauni paiga avastanud terve hulk uudishimulike turiste, kelle hulgas torkavad eriliselt silma kaks napis, märjas rõivais looduslast. Ujume, pildistame, peame pikniku ning teenime ära eemalseisva valvuri pahameele, kui hukutava kärestiku servale liiga lähedale ronime.
Tagasiteel kohtame taas teeääres oma "paljast sõpra", kelle väikeste tempudega paistab kohalik külarahvas üsna harjunud olevat. Sõidame uuesti läbi Cobàn-i ning alles pimedas jõuame Chisec-i.

Antigua, Cobàn, Guatemala

Hommikul pakime asjad, mis ei taha enam oma endistesse kohtadesse hästi ära mahtuda. Päike särab ja ilm on imekaunis, nagu ka meid võõrustanud väike linnake, Kesk-Ameerika pärl Antiqua. Enne lõpliku ja rasket jumalagajättu peatume peaväljakul, et talletada veel mõned meeldejäävad pildid.

Järgnevatel päevadel plaanime autoga läbida pika ja seiklusrikka teekonna Guatemala põhjaossa, Tikal-i rahvusparki.Võtame suuna Cobàn-ile ning valime välja ühe maailma-mitte-kõige-kiirema-mägi-kruusatee. Teel peatume ühes väikeses linnakeses nimega San Juan Sacatepeques ning satume selle keskväljakul kirevasse turumöllu. Fotoaparaadid rinnal õielei, läheme kohaliku pulbitsevat elu nuusutama. Arvestades kohaliku kultuuri eripäradega ning austades sügavalt meile tuttavaks saanud traditsioone, ei tee me vähmatki katset tõsta kätt ega fotokat selle vastu. Tulistame ja pildistame puusalt ja rinnalt ning siinse elu säravamad hetked saavad ilma seda häirimata jäädvustatud.
Turuheitluse peategelasteks on eakamad, kortsuliste nägudega, kirevate rõivastega, väikest kasvu Maia-naised, kes väsimatult kannavad midagi pealael. Värvikirevate asjade ja inimeste virr-varr, mis linnaväljakule laiali laotatud, näib olevat tähtis hetk linnarahva elus. Ega ilmselt igapäev ei tule tädid tänavatele, maasikatega kaetud vahukooretordid peas ja käes. Lahkume rõõmsa elevusega hinges, mis osalt tingitud kohaliku elu ehedast puudutusest ning osalt meie leidliku võtte tulemusena kogunenud pildisaagist.

Jätkame teekonda läbi orgude ja üle mägede, nii kuidas kiusliku looja ja kohaliku teemeistri ühiste jõupingutuste tulemusena valminud rada lubab. Peale tundidepikkust loksumist, nagu tormisel merel, jõuame vahepeatusesse - Salamà linna. Teeme mõned rahutud tiirud läbi rapsivate turutänavate, otsides raamatus lubatud hõrke söögikohti. Lubatut leidmata, maandume kurnatuna kohaliku rämstoidurestorani "Pollo" lauas ning tellime pitsat.

Cobàn-i jõuame pimedas. Vaatame üle raamatus nimetatud ja seeläbi meie usalduse pälvinud kaks hotelli ning valime neist välja "kallima", kus kahene tuba maksab üle 500kr. Teises, "paremas" hotellis, pole vabu kohti. Õhtusel tutvumisel linnaga, leiame selle keskväljakult vihase ja rahutu rahvamassi, linnavalitsuse hoonet piiramas. Tigedalt sumisevat inimmassi on tulnud taltsutama kilpide ja nuiadega politseinikud. Olles mõistnud, et tegu tavalise dialoogiga, kohaliku elu puudutavates küsimustes, suundume tagasi hotelli.

Antigua, vulkaan Pacaya, Guatemala

Priit ja Kats on kadunud, kui ärkame. Päike paistab, väljas on soe ning ähvardavalt linnakese kohal kõrguv Aqua vulkaanitipp on pilvitu. Meie reisikaaslased saabuvad hommikuselt jalutuskäigult linnapealt, kaasas uued uhked kaardid (puhas käsitöö) ning juhtnöörid, kuidas jõuda meile huvipakkuva tegevvulkaan Pacaya jalamil paiknevasse San Franciscose külakesse. Täna hüppan mina meie Mitsubishi maasturi rooli. Sõit tuliuute kaartide toel läheb pisut konarlikult ning see sunnib meid inimestelt teeäärest abi otsima. Sõidame edasi-tagasi mööda Pan-Ameerika kiirteed ning arutame, kas suitsuvine vulkaanitipus on sinna kogunenud pilved või märk vulkaani elutegevusest. Sõidame, eksime, sõidame ja otsime õiget küla, kus peab asuma mäkketõusu baaslaager. Leiame laagriputka ja väikesed kährikukutsikad, kes on pähe õppinud mõned mantrad, mida nad agara kepi- ja giidimüügi töö kõrvale vuristavad. Tõrjume nad eemale. Veendume, et ühesgi läheduses paiknevas külakeses pole kohvikut, aurava kohvi ja lõhnavate viinisaiakestega ning suundume mõne kilomeetri kaugusele maalilise järve äärde, aega parajaks tegema. Külastuskeskus järve kaldal võtab meid vastu valju muusikaga ning näib nagu oleksid käimas kährikute suvepäevad.

Jõudes tagasi mäejalamile, võtab juhtimise üle aktiivne albiino-kährik, kes juhatab meid ära "päris" parklast, et meil probleeme ei tekiks. Vastutasuks 40 quetzali (58kr) eest saame lubaduse, et parkimine külastuskeskuse ukse ees on väga turvaline. Kinnitame keha "Orto" nuudlisupiga, ostame mäepiletid, anname allkirjad, et oleme oma hukkumises ise süüdi, ostame manguvatelt kährikukutsikatelt matkakepid (à 7.5kr) ning asume omapead tõusma 2550m kõrguse tegevvulkaan Pacaya otsa.

Alustame oma teekonda 1850m kõrguselt. Kaks kohalikku ratsanikku asuvad meid hobustel jälitama. Mööda ei lähe ja ka maha ei jää sammugi. Ronime hirmuga edasi, hobuste kabjaplagin ja hingeldamine kuklas. Selgusetuks jäi kas tegu oli turvaeskordi, kohustusliku giiditeenuse või karistusega giiditeenusest loobumise eest. Veerand tundi hiljem oleme oma tülikatest ja ebaintelligentsetest saatjatest vabanenud. Tunni aja pärast muutub metsatee, ähvardavate siltide saatel, kauniks roheliseks muruvaibaks, mis keset jalgrada on puruks kistud laia, musta ja hangunud laavavoo poolt. Ronime edasi niikaua kuni vanad, sünged laavakuhilad meie tee tõkestavad. Edasi enam teerada ei lähe. Asume ronima mööda tardunud ja sünget laavavälja, mille uurmetest ja sügavatest pragudest äravrdavat kuumust kerkib. Peagi oleme silmitsi murettekitava olukorraga: päike hakkab loojuma, ees on järsk, lõputuna tunduv laavakivist sein ning mööda seda vonklemas vaevumärgatav kaduv jalgrada, millel ronimine oleks ka valgel ajal, sportlikule inimesele paras katsumus. Meeleheidet leevendab jalgealt kiirgav soojus ning mõistmine, et külm meid ei võta, kui meil tuleks ka kogu ööks mäele jääda. Ronime ettevaatlikult mööda mäeseina ning aegajalt pöörame otsiva pilgu alla mäejalamile, et leida giididega mägironijate gruppi, kes pidid meie andmetel päikeseloojanguks mäkke tõusma.

Ronime, otsime, ronime, kuni ühtäkki märkab keegi meist kaugel all väikset inimsalka, suundumas sootuks mäe teisele küljele. Rõõm pääsemise üle võtab võimust ning me asume pool kilomeetrit kõrgemal ettevaatliklult komberdades liikuma päikeseloojangu poolse mäekülje suunas. Kaotame oma grupi silmist ning hiljem märkame neid jälle.

Ronime edasi kuni ühtäkki avaneb mäekülje tagant vaimustamapanev vaatepilt, hämaruses hõõguvate punaste laavavoogude vereniredega. Vulkaan on oma dramaatilise palge meie poole pööranud, samal ajal säästes meid ennast. Ronime veelgi käbedamalt edasi, et jõuda enne lõpliku pimenemist turistigrupi peatumispaika, lootuses, et nendega koos on hilisem laskumine pisut turvalisem.

Pilguheit emakese maa sisemusse on kaunis, meeldejääv ning ülendav kogemus. Naudime kõrbevate tennisetaldade lõhna saatel looduse veritsevat vaatemängu. Seisame u meetri kaugusel suurimast laavavoost, mis ähvardavalt pragisedes allapoole teed otsib. Mõned turistid küpsetavad laavavoos kaasatoodud, pika kepi otsa torgatud vorstikesi. Lakkamatu joovastus ja pildistamine. Pimedus on lõplikult maad võtnud.












Lõpuks, kui kõik on küllalt joovastavat vaatepilti nautinud, asume grupi ja giidide järel tagasiteele, lambid käes nagu üks pikk võbelevate tulukeste rivi.

Antigua, Atitlan, Guatemala

Väike, kärarikas ja värviline linn nagu Mehhiko filmis, sellisena tervitab meid vana Guatemaala pealinn Antigua. Hommikuse päikese säras avaneb hotellirõdult meeletu vaade pisut vähem kui neljakilomeetri kõrgusele vulkaanile Aqua, mille jalamil väike linn vahelduva eduga aastasadu püsinud on. Hommik on üsna külm, mis on ilmselt tingitud suurest kõrgusest (u1500m üle merepinna). Pävapoole lähevad kraadid paremaks.

Päev Atitlani järve ümbruses läheb mööda mägiteid sõites,ühest külast ja linnast teise. Teepeale jäävad mägised vaated neljale suurele vulkaanitipule, mille vahele vaene järv on litsutud. Loeme raamatust, et tegu on taaskord maailma ilusama järvega, peatume, lõunatame ning sõidame edasi. Kõik külad on täis väkesi värvikirevaid rahvariietes kährikuid, näod enamusel raskest ja rõhuvast elust kortsulised. Tohutu pidusöök fotograafile, aga meie aparaadid vaikivad kaeblikult. Kohalikud on pildistamise suhtes üsna tõrjuvad ning naised pööravad näod ära niipea, kui näevad kedagi end pildistamas.

New York, Guatemala City

Laupäeva õhtuks jõuame New York-i. Immigratsiooniameti ootejärjekord lennujaama terminalis näeb välja nagu StarTreki filmis - sajad karvased, värvilised ja sulelised ootavad oma pääsu tõotatud maale. Pärast põgusaid vastused ametniku põlglikele küsimustele - mis te sinna Guatemaalasse otsite - pääsesime me tulema, õppides järgmiseks omal nahal tundma kohaliku (allmaa)raudteesüsteemi spetsiifikat. Umbes 2 tundi ning vähemalt kolm ümberistumist kulub meil jõudmaks õigesse Brooklyni linnaossa. Sellele lisandub veel veerand tundi pakase ja seljakotidega matkamist, kuni me Priidu sugulase Kadri elukoha leiame.

Pühapäeva hommikul ärkame kell 5. Öö jooksul on maha sadanud u 10cm paksune lörtsikiht. Samal ajal kui Priidu kallis sugulne meid lennujaama sõidutab, muretseme pisut kuidas NYCi inimesed oma suvekummidega teel püsivad. Kõik sujub tòrgeteta ning varsti avastame end lennujaama terminalis, koos üksikute teiste valgete inimestega, suure "kährikute" parve keskelt. Termini kährik tõi meie sõnavarasse sõber Tiit, kes oli varem Ameerikas näinud, kuidas Eestlasest ettevõtjal on terve pesatäis Guatemaala töölisi, keda ta "hellitavalt" kährikuteks kutsus.

Pealelõunal maandume Guatemala Citys, ootame tunnikse oma pakkide järel, kohtume juhuslikult veel ühe eesti perega, kelle Rutt peaaegu surnuks oleks ehmatanud ning saabume lõpuks vastutulnud rahvamasside hulka nagu olümpiavöitjad. Kährikutemassid on ilmselt tulnud tervitama oma isasid, vendi ja mehi, kes koos meie lennuga on saabunud Ameerika orjatöölt tagasi kodumaale.

Tund-poolteist võimlemist ja võitlust lennujaamas ning me saame oma rendiauto, millega minna kährikutemaad avastama. Väljas hakkab juba pimenema ning me seame end teele Antigua poole, et astuda vastu uuele väljakutsele - leida katusealune, kus järgnevad 3-4 ööd veeta.

Orebic, Horvaatia

Orebic, Horvaatia

Kotor, Montenegro