Lahkumine
Meile Katsiga tundus, et meil jäi midagi veel ostmata. Nii läksime veel paariks tunniks hommikul Kuta peale. Viimased tunnid veetsime hotelli basseinis ja ümber. Kell kaks lasime end lennujaama sõidutada. Algas 23 tunnine reis tagasi kolemaale.
Shopping Day.
Selle päeva sisuks oli siis Kuta kaubandusele reha teha. Kingitusi endale ja lähedastele.
Õhtul tegime lõpueine. Tellisime kõik krabisid. Esimest korda elus. Mina vist ka viimast.
Meeletu rahmeldamine, et pisikillukest pehmet lihatükikest kõva looma seest taga ajada.
Poolteist tundi oli hooleta.
Hommikusöögi käigus teatasime perenaisele, et me läheme kolime nüüd Kutasse ära ja põhimõtteliselt oleks meil selleks transporti vaja. Lahke perenaine lubas meile poole tunniga oma auto koos juhiga valmis seada. Pooleteise tunni pärast see tõesti ka saabus.
Möödudes korjasime Sanuri hotellist ära ka kunagi sinna jäetud passid ja lennupiletid.
Kuta hotellis kõik sujus – saime oma näruse toakese ka päev broneeritust varem ja kobisime basseini ja selle äärde.
Pärastlõunal sisenesime Kuta kaubandusse.
Õhtust sõime Raamatu andmetel Kuta kõige kuulsamas kohas Made’s Warung. Jõulusöök mereandidega. Olid ka jõulud või?
Akna taga laksuvad lained – tähendab, lühike uni.
Pärast hommikusööki palusime perenaisel motikad hankida. Seekord anti mulle ette seni kõige kobedam Honda.Ja vihmakeebid pealekauba. Rutil oli terviseprobleeme ja nii jäi tema hotelli maha. Meie aga võtsime kursi mööda suurt teed Semalapura kaudu kuulsa Besakih templikompleksi poole. Kusagil Padangbay kandis tõmbas meid politsei ootamatult hoovi. Palus kabinetti ja istet võtta. Järgnevast keelepudrust hakkasid järgemööda selguma meie süüteod. Suunda me ju kindlasti ei näita. Ja load – seal pole kusagil sõna ‘international’. Pikapeale jõudsime kulminatsiooni – et nüüd tuleb protokoll teha ja siis jaanuaris kohus otsustab, mis meist saab. Samas, ta saaks ju meid ka aidata. Kui meie saaksime teda aidata. Abi illustratsiooniks oli tal mapi vahel näidata 20-euroseid rahatähti. “Unustasime” tema kabineti toolile 50K ruupiat ja surusime sõpruse märgiks käsi. Besakih’i poole teel külasid läbides, jäid silma tee ääres iga maja ees püsti torgatud kaunistatud ridvad. Uurimisel selgus, et need pannakse püsti suuremate pidustuste korral. Selgusetuks jäi, kas pidustused on tulemas või juba möödas.
Ca 1km enne Besakih’i on kontrollpunkt, kus tuleb osta pilet nii endale kui kaamerale. Järgmine oli ca 500 meetri pärast, kus noormehed resoluutselt teatasid,et motikad tuleb siia parkida ja siit edasi jala minna. Sama resoluutne oli nõue, et sarong peab selles punktist edasi keha ümber olema. Ja kui sul sarongi ei ole, siis tuleb see siin osta või rentida. Pisukese puiklemise peale rentis siis Kalle omale puuduva sarongi. Seepeale paluti meil lahkelt motikatele istuda ja võisime taas mõnisada meetrit ülesmäge sõita. Olime nüüd ilmselt templikompleksi alguses. Ja kohe selgus, et templitele me lähemale minna ei tohi. Vähemalt mitte ilma “temple village guardian” saateta. Selgitusi jagasid muidugi tollesama resoluutse grupeeringu noormehed. Tolle “village guardiani” teenete eest tuleks teha annetus südametunnistuse järgi, aga üldiselt on see 1usd nägu. Meil sai sellest kõigest nüüd siiber ja me lahkusime. Inimesed, hoidke eemale turistikohtadest!
Sõitsime piki ilusate vaadetega väikest teed tagasi alla Amlapurasse. Uus nähtus oli mingi bambusvõsa piirkond, kus tee läks nagu läbi tumerohelise tunneli. Uudne oli ka aia kasutamine tee ääres. Poolel teel saabus SMS, et Rutt on ellu tõusnud ja me suundusime hotelli. Pärast lõunasööki tabas meid uni.
Õhtuhämaruses otsustas Kalle samas kasvava palmi otsast kookospähkli ära tuua. Umbes poole ronimise peal sattus vandalismiaktile peale hotelli perenaine. Tädi arvas, et neil on tegelikult redel ka olemas. Järgneva tunni sisustas kookospähkli elementaarosadeks lammutamine.
Õhtul chillisime hotelli kohvikus. Kohalik vein Bali Brem osutus täielikuks rämpsuks.
Sel ööl oli meil kasutada juba kaks lina. Magasime disko ja mulla mögina vahepeal.
Kuuldes, et hommikune sukeldumine tehakse Shark Pointis, otsustasime Kallega teha veel täiendava sukeldumise. Tüdrukud jäid maale.
Ülesanne oli ujuda ca 20m sügavusel kanjonite kohal. Töötas kerge hoogvus. Üsna pea pärast laskumist kohtusimegi esimese haiga. Päris kõva purts adrenaliini käis läbi. Teadmata täpselt, kuidas peaks haiga kohtudes käituma, tõmbusime Kallega mõlemad instinktiivselt meie pärismaalasest daivmasteri selja taha. Hai tegi ca 15m kaugusel pooltiiru ümber meie ja kadus. Nägime veel väga ilusaid sinitäpilisi stingraisid ja kilpkonnasid oli lausa jalaga segada. Läksin pea alaspidi ühe juurde uurima, et mida ta istub ja askeldab seal keset lõhutud korallilagendikku. Poiss krõmpsutas rahumeei korallipulkasid süüa. Proovisin kahe konnaga ka sõitu teha, aga selleks tuleks ikka väga kõvasti kilbist kinni hakata. Muidu rapsib lahti. Nägime veel paari haid. Neist viimane oli vast kõige suurem, nii üle-kahe-meetrine. Aga adrenaliinipauku enam ei kordunud.
Elu parim sukeldumine oli.
Tagasi rannas avastasime naised elu kaupa tegemas. Sellest me rohkem ei räägi.
Hakkasime vaikselt pakkima ja arveid maksma, et kella neljase laevaga saarelt lahkuda.
Kleepisime klubi klaasuksele ka Welcome-to-Estonia märgi märkimaks, et see koht pole nüüd eestlastest enam süütu.
Lobisesime paati oodates rutt-armu-ära-ilusa mehega seriaalist Saint Tropez ja meie daivmaster Mathiasega. Mathias teadis rääkida, et igal aastal jääb hoovuste tõttu paar ujujat puudu. Pajatas oma kogemusest vertikaalse hoovusega ja sellest, et kõige ohtlikum pole mitte hai, vaid väike kala, kes sind peast pureb.
Evakuatsioon saarelt algas vihmasajus, mis merel kerge tormi mõõtmed võttis. Vesi tuiskas nii ülalt kui alt. Maa oli kadunud. Mauglid olid enamasti läbimärjad ja lõdisesid. Meid päästsid kodust kaasa võetud kilemantlid, mis mauglitele palju nalja tegid. Presendi alla peidetud kotid suuremast uputusest pääsesid. Vaatamata tormile jõudsime ca poole tunniga Lombokile, kus praktiliselt kohe lakkas vihm, vaikis tuul ja paistis päike. Meil oli veel teoreetiline võimalus jõuda Lembarist kell kuus väljuvale praamile. Konsulteerisime staffiga meile vastu saadetud DremDiveri transpordis, kes arvasid, et nibin nabin ehk jõuab. Palusime ennast siis Senggigi jõudes kohe takso peale ümber istutada. Taksojuht ei jaganud inglise keelest suuremat midagi, ka numbreid mitte, sai aga ülesandest kenasti aru ja tegi tubli töö. Kalle käe pealt võeti kell, mida ma siis esiistmel hoidsin nii, et juht kogu aeg näeks, palju aega jäänud on. Päris terav ralli käis mootorratturite ja eeslite vahel. Igatahes 17:45 olime sadamas ja taksojuht sai teenitud tipi.
Praam, millele me nüüd astusime, oli ikka paras peldik. Kõvasti nirum kui see, millega me Lombokile tulime.
Meri oli sile ja hämardudes saime ilusad vaated ümbritsevatele mägedele.
Kell seitse oli väljas kottpime ja umbes kell kaheksa ei olnud meri enam sugugi sile. Külglaine kõigutas päris tugevalt ja aegajalt käisid teravad laksud vastu praami. Karu hakkas pablama. Laeva kioskipoiss/stjuaard jooksis ringi ja jagas kõigile plastikaatkotte.
Nelja tunni pärast ei olnud me sugugi veel kohal. Ega ka viie, ega kuue. Jõudsime maale pisut pärast südaööd.
Vanade kauplejatena saatsime esimese transpordipakkuja pikalt ja marssisime kotid seljas sadamast välja. Selgus, et sügav öö ja rohkem transpordipakkujaid aga polegi. Keerasime otsa ringi ja asusime läbirääkimistesse nonde esimeste pakkujatega. Kuivõrd nende positsioon oli nüüd väga tugev, jäi seisuks 50K ja seda mingi 15 km sõidu eest. Bemo, millesse meid lõpuks pandi tegi kõrvulukustavat mürinat. Juhiks oli jässakas umbkeelne ja kõrvarõngaga mafiooso.
Hotelli otsides ajasime üles mitu külameest. “Tempel” nimelises kohas ajasime välja poolunise-poolpiduse austraallasest perenaise, kes algul kõvasti kärkis aga peagi leebus. “How come you look for a room at one a clock in morning!!!!”
Kõige nigelam öö on seljataga. Tekki ei olnud ja seda asendav lina oli kuidagi niiske. Kitsas ja muud jamad. Tuul kolistas ka tugevalt ja varahommikul mögises kusagil mošee. Väga piinarikas.
Vaikselt nagu paranes ja pärast hommikusööki otsustasime siiski sukelduma minna. Selleks ajaks, kui me paadiga saare teisele küljele jõudsime (Reef Fan Garden), oli päike juba läbi murdnud ja ilm oli väga ilus. Täna usaldati meid juba pärismaalasest divemasteri hoolde. See mees osutus väga heaks giidiks, kes osutas tähelepanu igasugu organismidele, mis muidu ilmselt nägemata oleks jäänud. Nägime sinist ribaangerjat, paari mureeni, midagi kalmaaritaolist ja veel paari vigurit. Kilpkonna ka. Välja tulles oli ilm veelgi ilusamaks läinud. Lõuna möödus basseini ümbruses ja taas läks nii kuumaks, et pidime varju otsima. Pärastlõunasel sukeldumisel muudeti käigupealt toimumise kohta. Ilmselt muutlikest oludest tingituna.Suundusime siis taas Meno Slope spotti, kus me ka eelmisel õhtul käisime. Hoovus oli tugevam veel kui eile. Kuna nähtavus ei olnud parim, siis läks algul tugevasti energiat, et ennast paaridena hoida ja mitte üksteist silmist kaotada. Liiga tihe sukeldujate kontsentratsioon aga ei sobi algaja manööverdamisvõimega. Asja tegi hullemaks see, et kuskilt poole sõidu pealt liitus meie liiklusvooga veel ka saksa vanapaar oma daivmasteriga. Mõtlesin, et kui PADI süsteemis peaks olema järk nimega “puntrassukelduja” vms, siis meile võiks selle nüüd rahumeeli omistada. Vahepeal oli nii kitsas, et pidin Kalle jõuga eest ära lükkama. Niru oli, isegi kilpkonna ei näinud. Kõige tipuks väitsid välja tulles Rutt ja Kalle, et nemad näinud kohe alla minnes korraks vilksamisi ka haid. Kurat, see oli meie viimane sukeldumine.
Tagasi kaldal ja puhanud, otsustasime loomtranspordiga saarele ringi peale teha. Kauplesime hinna 40 pealt 25le ja ronisime kuuekesi väga väikese üheteljelise kaariku peale. Viimasena tagant peale astudes tekkis tunne, et kohe-kohe lendab vaene loom aiste vahelt kaarega üle.
Rappusime ebakindlas sõidukis saare teise külje poole, kus äge päikeseloojang aset pidi leidma. Läksime koralliklibusele rannale jalutama, aga kohe hakkas sellist padukat sadama, et jooksime kaarikusse tagasi. Järgnes ekstreemgalopp läbi paduvihma tagasi baasi. Küüned jätsid kaariku katusepostidesse sügavaid jälgi.
Õhtuks sõime seekord väligrillil kala ja kanavardaid. Mõnulesime taas mereäärsel lavatsil. Klubi DJ oli väga tshilli plaadi masinasse pannud ja kui keegi oleks pärast tuppa kandmise teenust pakkunud, oleksime sealsamas lavatsil uinunud.
Hommik taas varajane – kell 8:00 olime pakitud ja valmis edasi liikuma Gili saartele. Dreamdiveri auto korjas veel kahest hotellist kolm inimest peale ja sõitsime ca pool tundi edasi külasadamasse Bangsalis. Kibekähku paadile ja suund Trawanganile. Algul tundus, et tuleb lihtne kruiisimine, aga mida kaugemale Lombokist, seda suuremaks lained läksid. Vasaku parda rahvas oli igatahes märg.
Saarel oli meil paadil vastas meie divemaster Mathias. Viskasime asjad klubi taha bungalosse ja istusime laua taha ülekuulamisele. Kes, kuipalju ja mis litsentsiga? Ja miks Priit sellise ajutise litsentsiga? Loobusime kirjalikult ka kõigist õigustest. Järgnes sobiva varustuse valik. Teenindus oli väga meeldiv aj professionaalne. Ca tund pärast maabumist olime juba paadis ja teel esimesse daivspotti – Shark Point.
Selgees üle parda, koguneme paadi taga ja, alla. Mul oli taas tõsiseid probleeme tasakaalustamisega. Teised oli ammu all ja hoovus kippus mind teistest eemale viima. Lõpuks suutsin oma kanalid läbi puhuda ja sain ka alla, kus teised juba kilpkonnaga mürasid. Sel korral nägime neid veel paar tükki, ühel olid ka mingid satelliitkalad kõhu all. Õppisime hoovusega korallide kohal hõljudes tõusma-langema. See oli meile kõigile esimene hoovuse kogemus. Väljudes selgus, et mul oli veri ninast väljas. Arusaamatu.
Tagasi klubis. Liitusin sakasa poistega, kes mängisid klubi basseinis võrkpalli. Päris lõbus oli. Ainult et basseini vesi oli tulisoolane. Päike tuli välja ja kõrvetas päris karmilt, lõpuks otsisime juba varju.
Pärastlõunane sukeldumine toimus klubi juurest peaaegu otse üle naabersaare Meno serva all. Kats seekord meiega kaasa ei tulnud. Seni superilusat ilma ähvardas ränk vihmapilv. Hüppasime kiiresti vette, et mitte märjaks saada. All käis äge ralli – hoovus oli päris tugev, no ma pakun et 15km/h näiteks. Nägime paari kilpkonna ja muud pudi. Aga peamine tähelepanu oli hoovusel.
Kui olime tagasi paati roninud toimus äkki elavnemine – ca 20 m kaugusel märgati veepinnal uime. Paar instruktorit hüppasid vette ja hakkasid sinnapoole ujuma. Kui ma aru sain, et hai see ikka ilmselt ei ole, hüppasin ka neile järele. See oli Manta Rai, kes ujus aeglaselt tiibu lehvitades veepinna läheduses. Sain talle miskit 2..3 meetri läheduselse aga väsisin kiiresti ja läksin tagasi paati. Pärast läksin uuesti juba lestadega ja siis sain raile nii lähedale, et oleksin võinud patsutada. Aga ma ei olnud päris kindel, kas see on hea mõte. Kohalike jutust võis aru saada, et meil on vedanud. Et ega Manta Raid nii tihti siin ei näegi.
Vee all olles oli muideks ka see äge vihmatorm meist üle läinud. Nii et me jäime kuivaks.
Tagasi kaldal ja pestud, sõime rannas lavatsil laisalt õhtust. Oli väga ilus ja mõnus.
Õhtu lõpetas sealsamas kõrval välikino. Rahvas vedeles patjade-madratsite peal ja projektoriga näidati seinale The Mexican/Desperado 2 nimelist jõledust.
Hea uudis – läbi pilvede võis aimata päikest.
Söönud hommikust, vedelesime basseini kõrval ja võtsime päikest läbi kerge pilvefiltri. Läksime Kallega kahekesi Astridi (Dreamdiveri omanik) asju selgeks rääkima ja motikaid hankima. See hind, mille olime endale hotellist välja rääkinud, pani Astridi pundi pisut ahhetama. Motikad saime nobedasti ja 35K eest. Suundusime Kallega luureretkele. Kontrastina Balile torkas kohe silma asustuse hõredus – teeääres võis leida kohti, kus keegi ei elanudki. Tee kulges piki rannikut, neeme tippudes kõrgele mäkke ronides ja lahesoppide taga taas alla välja laskudes. Aegajalt oli üle tee mäeküljelt valgunud porivoogusid. Ühe neeme tipust ülevalt kõrgelt vaadates avastasime üle lahe järgmise neeme servas superilusa kaljukoobastega, asustamata rannajoone. Sinna peame küll snorgeldama minema! Kimasime hotelli tagasi naiste ja varustuse järele.
Koos koormaga tagasi, parkisime motikad palmi najale ja liikusime piki kaljust serva nii kaugele kui võimalik. Esimene põnevam avastus oli vulkaaniliste kaljude peal karjakaupa sebivad väiksemad krabid. Ja siis mingid kummalised konn-kaan-kalad, kes kivide peal lainete piiril hüpplesid. Kui edasi enam ei pääsenud, otsustasime kotid-riided kaldale jätta ja edasi ujuda. Vetteminek oli päris ekstreemne – laine peksis vastu kive päris koleda jõuga. Aga sisse me saime, ja naised ka. Hakkasime ujuma neeme tipu poole, kus koopad. Ootamatu üllatusena hakkasid meid näpistama väikesed meduusid, keda me esialgu isegi tähele ei pannud. Naised olid ikka suht paanikas. Õppisime neid märkama ja eest ära põiklema. Suuremas koopas märkasid Kalle ja Rutt hulgaliselt nahkhiiri, kes kisa tõstsid. Koobaste juures välja kividele ronida me siiski ei üritanud – laine peksis ähvardavalt ja kivides olevates aukudes pesitsesid meresiilid. Naised olid suht pinges. Tagasi baaspunktis osutus väljaronimine vägagi ekstreemseks. Laine oli tol hetkel eriti tugev ja lisaks sattusime uisapäisa ka puntrasse. Hetkelise paanika järel said kõik siiski kaldale. Tõsi, oma väike veri oli kõigil ette näidata. Ei aga tore oli.
Tagasi Senggigis võtsime õlut, Internetti ja õhtusööki. Seda viimast jällegi Bumbus. Ikka kindlalt parimad toidud on seal. Bumbu lae all õgis kohalik geko laisalt vihma eest varju tulnud tule ümber tiirlevaid liblikaid.
Ärgates oli ilm väga nutune. Sadas, ja lõppu ei olnud näha. Nii sündis hommikusöögi käigus spontaanne otsus kasutada vihmane päev selleks, et paikneda ümber Lombokile.
Noppisime hotelli aia tagant poolküpse transpordidiili ja tsekkisime hotellist välja.
Suure kiirustamisega unustasime ära, et olime seal broneerides ka väikese deposiidi maksnud.
Palusime autojuhil marsruudi Padangbay suunas võtta üle mägede, et saaksime veelkord vaadata Gunung Baturi mäge ja kraatrit. Ilm oli aga nii vihmane, et me ei näinud üleval mägedes maantee teist servagi. Kihutasime sealt peatumata läbi.
Poolel teel alla, tegime teeääres väikese peatuse ja hullasime pärismaalaste müügikioskis. Avastasime kohaliku magustoidu nimega Lak-Lak. Veider roheline plönn, aga maitseb jube hea.
Ca 13:50 jõudsime Padangbay sadamasse. Kiirel tempol üritati meile seal müts pähe tõmmata. Kohalikud ettevõtlikud poisid eskortisid meie bemo mingi toakese ette ja andsid igati mõista, et kiire-kiire, kohe läheb praam. Toas oli vaid praktiliselt tühi laud ja noormees, kes varmalt mingit kviitungit tahtis välja kirjutada. Sain õnneks pidurid peale ja käsutasin bemo tegeliku piletikasse ette sõidutada. Praam oli tõesti viie minuti pärast minemas. Superkiiresti tõmbasime kotid selga, klaarisime bemoarve ja sööstsime praamile. Praam oli vana, roostes, räpane ja umbne. Aga õnneks mitte puupüsti täis. Kohalike jaoks täitis aega kahest telekast purskuv klassikaline india film. Valgeid inimesi oli praamil veel 4..5 seltskonda. Sõit kestis neli tundi, keskel pisut ka kõigutas. Lombokile lähenedes muutus muidu nii sini-valge merevesi kollakaks ja lõpuks päris pruuniks. Ilmselt oli sadam jõe suudmes, mis mägedest vihmaveega muda merre uhub. Koos roostes praamide ja muu atribuutikaga meenutas Lembari sadamasse sissesõit mudast Amazonase jõge mõnest filmist.
Sadamas jäi esimese asjana silma eeseltranspordi rohkus. Balil me midagi sellist polnud näinudki. Järgmisena selgus, et ega tõsisema transpordi (bemo) pakkujaid palju polnudki. Esimesed kaks pakkujat saatsime pikalt ( 25K nägu tundus Senggigi sõidu eest paljuvõitu) ja nii leidsimegi ennast varsti juba kotid seljas piki maanteed sammumas. Siiski sõitis varsti üks pikaltsaadetud transameestest meile järele ja leppisime kokku hinnaks 15K nägu.
Liiklusvahendiks oli seekord päevinäinud sõiduauto, kuhu meie kotid hädavaevalt sisse mahtusid. Rooli lükati vanamehenäss, kel oli pidevalt probleeme oma sõidusuunas püsimisega.
Sõit ise kestis ca poolteist tundi. Silma jäid mudajõed ja eeslirakendid ning kõrva peaaegu kogu tee mošeede valjuhäälditest kostev vigin.
Senggigisse jõudsime juba pimedas. Suundusime samasse hotelli, kus meil järgmise öö suhtes sukeldusklubi DreamDiver vahendusel broneering oli. Broneeringut mainimata tingisime hinna tublisti soodsamaks ja upgreidisime taseme superioriks. Seni kogu meie reisi kõige edevamad toad.
Esialgu broneeritud toad oleks olnud otse rannal, seal aga mürisesid häälekalt lained ja paukusid kõrvulukustavalt mingid konnad sellise kajava häälega, nagu istuksid nad mingi ilmatu suure tünni sees.
Õhtustasime paarsada meetrit eemal Bumbu nimelises kohas. Hinnad olid kallimad kui me seni Balil olime pruukinud, samas olid toidud ka peajagu üle senikogetust. Sealsed toidud jäid kogu reisi ületamatuks laeks.
Panime siis kella 5:45 helisema, et kell kuus olla minekuks valmis. Keset ööd koputas keegi uksele. Tegin lahti, ukse taga oli maugli, kes küsis, kas mina olen Priit ja ütles, et 15min pärast olgu me paat nr 47 juures valmis. Kell oli faking 5:30.
Kell kuus olime siis rannas. Selgus, et neli reisijat paati ei mahuks, seega läheme kahe paadiga – 47a ja 47b. Miskit 45 min kulgesime mööda merd, nii kilomeeter kaldast eemal. Vaatlesime kaldajoont, mägesid ja igavlesime. Vahelduseks peksis mõni laine ka riietele. Lõpuks tekkis
siiski mingi elavnemine ja kõik paadid merel – nii pea kümme tükki – võtsid kursi ühte punkti. Peagi märkasime selles suunas tõesti ka hüpevaid delfiine. Ega nad palju üle veepinna ei tõusnud ja liigset suurust ei saa neile ka süüks panna. Miskit 30..40tk võis neid isegi kokku olla. Kulgesid paralleelselt kaldaga, kõik paadid jälitamas. Selline trall kestis siis ca 45 minutit. Üks delfiinipoeg tegi oma sulpsu lausa meie paadi “stabika” kõrvalt. Aga no üldiselt ikka lahja värk.
Kui suund oli kaldale võetud muutus kapten jutukaks – et kust oleme jne. Mõistagi vormus see peatselt sujuvalt müügijutuks. Paadisõit heasse snorgeldamise kohta oli välja pakkuda. Paarsada meetrit enne randa hakkas põhi läbi paistma. Palju siniseid meritähti oli näha. Snorgeldamise kauba jätsime seekord siiski lõpuni viimata.
Läksime hotelli, sõime hommikust ja lasime basseini ääres päikest peale.
Siis panime motikatele hääled sisse, tibid tagaistmele ja suundusime mägedesse kadunud paradiisi demoma. Läbisime piltilusaid kohti ja tegime pilte. Ühel väga järsul tõusul selgus, et hobune teise käiguga kahte inimest üles ei vea ja peksin esimese sisse, törts gaasi ja juba oligi sõit kogemata tagaratta peal. Sain pisut riielda.
SingSing koske otsides sattusime pisukesse turistilõksu. Külapoisid korraldasid parkimise ja juhatasid meid
oma lehmarada pidi kose juurde, talutades tüdrukuid raskemates kohtades kättpidi. Kokkuvõttes oli päris tore üritus. Maksime poistele jäätiseraha ja “parklas” ka mingitele kollidele ruts-kuuskümmend. Tegime katse ka kõrgemale mägedesse tõusta, aga taas läks tuuliseks, vihmaseks ja külmaks. Keerasime otsa ringi ning läbisime taas piltilusate vaadete ja vallatute kurvide vööndi.
Tagasi all, läksime hotelli vastas üle tee restorani sööma. Mis oli ikka kole peldik küll. Huvitaval kombel olid toidud seal aga maitsvaimad, mida me paaril viimasel päeval kogenud olime.
Kõhud täis, suunasid naised meid Kallega massaaži kogema. No ikka tõelises nurgataguses võpsikus oli see salong sisse seatud. Hämmastav oli, kuidas eraldi ruumides mind ja Kallet masseerivad tüdrukud täiesti sünkroonselt tegutsesid. Nimelt kui meid teatud etappidel laksuva rusikaga peksti, siis käisid matsud eri ruumides praktiliselt samaaegselt. Ja nii kogu tunniajase sessiooni vältel.
Salongist väljudes ei suutnud me vastu panna ürgsele kutsele ja panime motikatega viimast võtma. Sõitsime sportlikult üles mäkke, kuni asfalt lõppes ja alla tagasi ning viisime tsiklid tagasi.
Uurisime seal ka, mis võiks maksma minna reis Menjangan saare juurde snorgeldama ja selgus, et ikka mõttetult kalliks läheks.
Õhtu veetsime hotelli basseini ääres chillides.
Hommikusöögilauas lepiti kokku, et kliima on siin põhjarannikul tuntavalt jahedam kui all lõunas.
Seejärel pakkisime oma asjad, võtsime nad kõik selga ja marssisime demonstratiivselt nii 500m oma uude laagrisse - hotelli Rambutan. Väike lõõgastumine hotelli basseinis ja siis seadsime sammud Lovina keskuse poole. Teel kohtusime maailma aeglaseima Internetiga. Kümne minuti jooksul jõudsime kahe arvuti peale hotmeilis vaid ühe meili avamiseni, siis meile aitas. Õnneks mõistis omanik ise ka, et asi sakib ja kasseeris meilt ainult 1000 ühikut.
Poisid otsustasid oma unistuse täide viia, rentisid 40K eest motikad. Kummalisel kombel tsiklite hinda tingida ei õnnestu. Kohalikud said laginal naerda, kui Kalle prooviringile suundudes kohe koduse parema teepoole sõiduks valis. Naiste ärevad hüüded tõid peagi korrektsiooni. Proov tehtud, otsustasime mägedesse suunduda. Naised, kes meid enam elavana kohata ei lootnud, jäid maha mauglite keskele iseseisvat elu õppima.
Kirjutab Kadri:
Massaaži salongi huvitaval kombel keegi ei müünud. Raamat juhatas väga head kohta, peaaegu otse hotellist üle tee. Saime Rutiga eraldi “kabinetid”, kus mängis Bali muusika. Massaažilaud oli kaetud lilleõitega. Asjad ja riided tulid panna kahte eraldi kaanega karpi ja jalga hiigelsuures šortsid. Siis hakkas pihta. Venitati ja muditi mõnusa õliga kõiki valutavaid lihaseid. Kui see oli 60min kestnud, tuli duššata ja seejärel edasi piimavanni. Lihased liikusid taas ning nahk oli mõnusalt pehme. Vannis ei kannatanud kaua olla, sest jube palav hakkas – soe vann soojas kliimas. Ostsime veel kaasa massaažiõli, näis kas õnnestub see ka tervelt koju tuua.
Samal ajal mootorite maailmas:
Esmalt suundusime bensiinijaama ja lasime paagid täis. Liiter maksis alla 3000 ühiku ehk miskit 3 krooni kopikatega ja paagitäiest (ca 4l) piisas meile kaheks päevaks. Bensiin on üldse viimane asi, mille pärast muret tunda, sest seda müüb teeääres klaaspudelites ja -purkides iga teine kodu. Võtsime suuna teele, mis peaks mööduma Git-git kosest. Liiklus ei olnud nii hull midagi, tasapisi tuli ka sõidukindlus. Aga kergelt sadama hakkas.
Kuigi me esmalt mööda kimasime, leidsime lõpuks ka parkla, kust rada GitGit kose poole läheb. Koseni jõudmiseks tuleb ca 800m treppe mööda alla orgu vantsida. Kogu see tee on ääristatud müügiboksidega. Kärbsed olid õnneks ilmselt vihma tõttu mõõdukalt aktiivsed. Turiste praktiliselt polnudki. Ja ega seal midagi vaadata ka polnud. Mage koht.
Kimasime siis motikatega edasi ülesse mäkke. Tee oli märg ja kurvid järsud. Kogu aeg läks külmemaks ja tuul kõvemaks.
Üleval Bratani järve juures vana kraatri servalt avanesid ilusad vaated kahele poole, aga me olime nii külmunud, et tahtsime ruttu alla. Plaanisime allatulemiseks võtta ühe väiksema tee, mis Raamatus kaardil ära oli toodud, aga sattusime vist mitte päris õige peale. Igatahes hakkas tee tihti hargnema ja muutus järjest väiksemaks ning lõpuks olime ilmselt kohtades, mida valge inimese bensiinimootor pole veel eales läbinud. Teed küsides olid kohalikud väga sõbralikud ja ei proovinudki midagi maha müüa! Vahepeal läbisime totaalse udu vööndi, kus mitte midagi näha polnud. Algasid seninägematud kurvid ja laskumised. Äge.
Allpool läks taas soojemaks ja vihm jäi ka järele. Ja taas
hakkas elu tekkima. Kohalikud, kellest möödusime, olid väga röömsameelsed, meid saatis pidev “Hello” ja lehvitused. Jõudsime laskumisega riisiterrasside vööndisse, kus avanesid superilusad vaated. Postkaardivaated! Naised peavad seda nägema! Paradiis sellelt saarelt ei ole veel kadunud!
Sõitsime tagasi hotelli sõnumit kuulutama.
Masseeritud naised ootasid basseini ääres. Võtsime nad sadulasse ja viisime soojenduseks rannarestorani sööma. Pärast sööki läksime rattarentniku juurde ja lasin töllerdava peegli välja vahetada. Teatasime, et me tsikleid ka tagasi ei anna. Kats käis naaberputiigis Interneti proovimas. Kuivõrd see pood tegeles ka ühtlasi sukeldumiste korraldamisega, siis võtsime jutuks delfiinikruiisi korraldamise. Nõudsime hea inglise keele oskusega kaptenit, maksime 30K deposiiti ja leppisime kokku, et paadimees tuleb järgmisel hommikul meile kell kuus hotelli vastu.
Tulamben.
Algus jube vara. 7:30 pidime valmis olema hotelli maha jätma – söödud ja pakitud. Tegime tsekkouti, aga oma passid ja lennupiletid jätsime hotelli seiftiboxi nõudmiseni.
Sõit Tulambeni kestis miskit 2+ tundi.
Herry ja tema americanwife magasid enamuse teest, samal ajal kui tagaistme seltskond lappas läbi kodust kaasavõetud koopiat tuukri käsiraamatust.
Padangbay ja Candidasa ümbruses olid väga ilusad vaated. Roheliste riisipõldude taustal paistis korrapärase 
trapetsikontuuriga Bali kõrgeim mägi Agung, millele sel hommikul oli pähe tõmmatud eriti tihe ja korrapärane mütsi meenutav pilvepäts. Natuke ennem Tulambeni muutus maastik kuidagi kõrbelaadseks – palmid olid madalad ja kidurad, rohi kollakas ja kaktuseid paistis ka palju olevat. Ilmselt oli see ’65 aasta purskest tekkinud laavaväli. Aegajalt ristusid teega kummalised veeta kivised jõesängid. Leppisime kokku, et need on laavajõe sängid. Ca 10:30 olime siis Tulambenis. Võtsime kohalikust klubist “kanistrid” peale ja keerasime mõnisada meetrit edasi maanteelt ära mereäärde. Ca 4..5 sukeldumisseltskonda Ja punt müügikärbseid oli seal juba ees. Mingeid rajatisi riiete vahetamiseks polnud, sealsamas parklas pandi varustus kokku ja kõik mis tulles seljas jäi meist sinna kaldale ootama. Väike pabin oli, aga peab tunnistama, et kuritegevus oli kontrolli all.
Ja siis vette.
2m kaldast rinnust saati vees tõmbasime lestad jalga ja läksime alla. Nagu pea vette saime, olime kohe kalade keskel. Sellised tumepruunid ja täitsa arvestatava suurusega. No ja mis me kõik seal nägime, see on juba eraldi jutt. Välja tulles oli meil kerge lõuna sealsamas parkla taguses söögimajas, samal ajal kui autojuht kanistreid täitmas käis.
Pakkisin siis ka meie vidokaamera allveekotti ja võtsin ta teisele sukeldumisele kaasa. Mis me kõik siis ära 
nägime, on vähesel määral ka filmilindilt vaadatav. Väike pabin oli sees aga see 10m peale sertifitseeritud allveekott pidas ka 22m kenasti vastu.
Väljudes oli minul probleeme tasakaalu ja muu enesetundega. Kuulmine oli ka mujal. Saamatu ja hoolimatu tasakaalustamise tulemus, ma pakun.
Pärast sukeldumist sõidutas Herry meid edasi Lovinasse. Teeääres katkematult kestvad külad olid hoolimatust rämpsust räigelt reostatud. Kole kohe. Ära on nad ise lagastanud oma paradiisissaare!
Olime kõik väsinud ja apaatsed, mina veel ka endiselt koomas ja ei tundnud suuremat huvi, kuhu me kulgeme. Ühel hetkel keerati mingi hotelli hoovi ja paluti järgi tšekata. Me ei viitsinud tingida ka ega midagi ja võtsime vabatahtlikult kirve selga. Kui olime basseini serval mõnda aega taastunud, tekkis taas huvi ümbritseva vastu. Matkasime siis ca 1km Lovina keskuse poole, et õhtust süüa ja leida endale järgmisteks päevadeks normaalsem baaslaager.
Raamatuski äratmärgitud hotellis nimega Rambutan, tegime osava diili 200K tuba juba märksa meeldivamas hotellikompleksis ja maksime väikese deposiidi. Edasi randa liikudes tõmmati meid suht hubasesse nurgarestorani. Restorani sildil õhtustas suur geko putukate najal. Kohalik 3-liikmeline poistebänd kaverdas väga armsalt kuulsaid lääne poplugusid.
Ja üllatav, et kuigi restoran oli otse rannal, ei tiirelnud meie ümber ühtegi müügikärbest. Arendasime pisut vestlust restorani sisseviskajaga. Ketut oli tema nimi (nagu paljude teistegi). Tema tegi sellist päris meeldivat passiivset müüki – äi pidi tal täitsa paras olema meile delfiiniatraktsiooni paadimeheks. Me mõtleme selle peale…
Tagasi hotellis (Aneka) selgus, et vaatmata kõrgele hinnale oli meie toa sansõlm ikka täielik peldik.
The Rafing Day.
8:15 oli väike maugli valge autologuga meil hotellis vastas. Sõit kõrgemale kestis päris pikalt, ca 1h. Läbisime mitmeid ilusa vaatega maastikke, peamiselt Ubudi ümbruses.
Rafting algas sellega, et all sügaval jõeorus polnud korraldajatel ootamatult elektrit, millega kummipaat täis 
puhuda. Pärast mõningast sebimist pumpasid mauglid selle käsitsi täis. Kapten Lopez (või mis ta oligi) osutus vigurvänt-maugliks, kes igal võimalusel sõitu ekstreemsemaks keerata püüdis. Väga tänuväärne temast. Omajagu sisukust reisile pakkus võitlus teiste paatkondadega. Agressiivne veesõda oli mõnus jahutus kuumavale päikesele. Loodus oli väga ilus – sügav org, kosed, lopsakad palmid, aegajalt pärismaalaste rookatustega osmikud ja pankrottiläinud hotellikompleksid. Paar suuremat sisalikku päevitas ka kaldaäärsetel kividel.
Ühe koha peal seletas Lopez, et käänaku taga on meie reisi lõpp ja loopis meid üle parda. Nii me siis hulpisime oma päästevestides allavoolu ja ronisime lõpuks kaldale väga ilusa korrastatud aiaga majapidamises. Meie riided ja kotid olid selleks ajaks juba sinna toimetatud. Kusagile sinna jõkke jäid aga Kalle päikeseprillid. Käisime väliboksis dušši all ja sõime kerge lõunasöögi. Pärast sööki ootas meid 300 ränka trepiastet jõeorust üles tee äärde, kus väike maugli meid autoga ees ootas.
Kell oli vist kuskil pool üks, ehk pool päeva alles ees. Palusime mauglil ennast hotelli asemel hoopis Kutasse viia. Nii 15min vähese intensiivsusega kauplemist, ja leppisime kokku 20 tuhande ruupia peale.
Kutas oli meie eesmärgiks rand ja lainelaua proovimine. Müügikärbsed sumisesid väga tüütult ja kuna me rannas mingeid riietuskabiine ei täheldanud, tuli see operatsioon otse müügikärbeste tähelepanu keskmes elegantselt läbi viia.
Surfilaua kauplemine algas 70K pealt. Lõpetasime hinnaga kaks lauda 50K eest. Vesi oli räigelt soolane ja 
kohe selgus ka, et lainete taha murdmine on füüsiliselt täitsa kurnav. Järgmiseks selgus, et palja kõhuga laua peal rabeledes hakkab tempokalt kõhu pealt nahk lahkuma. Ca pooleteise tunniga olime füüsiliselt nii muserdatud, et viisime lauad hea meelega tagasi. Kogu selle mässamise skooriks jäi minul ca 4..5 “sõitu” ja Kallel vast paar tükki rohkem.
Järgmiseks oli meil ülessanne leida Kutas hotell selleks perioodiks, kui me ca nädala pärast Lombokilt tagasi Balile saabume. Tiirutasime mööda väikeseid tänavaid kammides Lonely Planetis märgitud hotelle. Lõpuks otsustasime, et broneerime Poppies Lane 2 peal vaid öö vastu äralendu. See peaks meile jätma piisavalt aega shoppamiseks. Kõigil oli Kutast totaalne siiber. Võtsime “transpordi” tagasi hotelli Sanuris.
Kuhugi sinna surfilainetesse jäi aga minu käekell.
Algus kell 9:00. Meie suur juht mister Wira oli end 
selleks puhuks rahvuslikesse rõivastesse riietanud.
Esimene stopp oli kusagil külas, kus meile (ja veel nii 30 turistile) Barong tantsu etendati. Wira tegi meile enne etendust väikse tuuri ka back-stage, kus grimm ja kostüümeerimine käsil oli. Tants-teater kestis ca tunni ja oli täitsa OK üritus.
Stopp number kaks oli “Hõbedaküla”. Ehk keerasime külas ühe maja hoovi, kus tütarlaps pidas ni 3 minutise loengu, et mis nad seal teevad ja juhatas meid siis kiirelt edasi näitusesaali. Korrektsem oleks seda siiki müügisaaliks nimetada. Silmaga oli näha, et meie lahkumine ilma ostuta neis nördimust tekitas.
Järgmine peatus – “Tempel 10. sajandist”. Täitsa normaalne vabaõhukompleks saronginõude ja vabatahtliku annetusega koos registreerimise ja allkirjaga. Mr. Wira pealekäimisel tegime seal ka igati korrektsed turistifotod ära.
Järgmine peatus – “Puunikerdajate küla”. Sisuliselt kordus “hõbedaküla” stsenaarium lühikese loengu ja näitusmüügiga. Ka meie säilitasime meelekindluse ega ostnud midagi.
Järgmine peatus – “Mixed plantation”. See lõks oli juba pisut toredam – meile näidati erinevate eksootiliste viljapuude elusaid makette ja lõpuks saime erinevaid vilju endeid ka proovida. Osa olid tõesti ennenägematud. Proovimine läks sujuvalt üle aktiivseks müügiks ja seekord me murdusime – ostsime kaasa erinevaid puuvilju ja pisut ka muud pudi. Päevi hiljem saime jälile, et näiteks ostetud ingveritee paki oleks Kuta supermarketist ka 10 korda odavamalt saanud.
Järgmine peatus “Volcano 1963” e. Gunung Batur kraater. Vana kraatri servalt avaneb väga võimas vaade selle sees kerkinud uutele noortele kraatritele. Autost väljudes oli aktiivmüügikärbeste parv agressiivsem kui eales varem. Aga vaade oli tõesti võimas.Nüüd järgnes sealsamas kraatri serval olevas restoranis kohustuslik lõunasöök. Viletsa maitsega buffet kirve hinnaga.
Järgmine peatus – “riisiterrassid”. Väga ilusad mahlakasrohelised vaated. Asja lörtsisid pisut ära jällegi 
müügikärbsed.
Järgmine peatus – “Monkey Forest”. Jälle pettumus. Nirus pargis ümber väikese templi elavad karja kaupa kassisuurused pärdikud. Suhteliselt apaatsed tüübid. Ja kõige selle eest pidi veel ka maksma!
Järgmine peatus – “Artisti kodu”. See oli üllatuspeatus, mida esialgses programmis kirjas ei olnud. Asi ise aga “hõbedaküla” ja “puiduküla” derivaat. Lühike jutt ja näitusmüük. Valmistasime sellele seltskonnale juba täie mõnuga pettumuse, marssides poole “müügisaali” pealt välja ilma mingi ostuta.
Järgmine peatus “Traditsiooniline Bali kodu”. Mingi külamehe majapidamisest on tehtud samaaegselt ka turistidele vaatamiseks läbikäiguhoov. Pererahvas toimetab omasoodu, üritades turiste mitte märgata. Eks nad teenivad selle pealt ka mõne kopika, nagu lõpus selgus. Kopika üleandmine pere vanimale ätile jäädvustati fotole.
Järgmine peatus – “hotelli tagasi”. Õhtul käisime veel oma “aia taga” rannas jalutamas ja sõime kergelt rannarestoranis. Super head toormahlad, tuleb tõdeda.
Esimene hommikusöök hotellis. Juubeee hea. Ilusas stiilses paviljonis ilusa aia sees.
Sõlmisime mr Wiraga kokkuleppe, et järgmisel päeval korraldab ta meile ringsõidu, kus ta ise ka giidi rollis on. Üritasime korra ka hinda rääkida, aga mees tegi väga tõsise näo ja teatas, et tema hinnas bull-shitt puudub. Leppisime siis 300,000 auto ja giidi teenuste eest, ja muud kulud nagu piletid ja söögid maksame jooksvalt.
Siis viskas mr Wira autojuht meid Bali pealinna Denpasari. Ütlesime, et “kesklinna”, mis ilmselgelt tekitas segadust – selline mõiste Denpasaris puudub. Leppisime siis, et muuseumi juurde.
Hull liiklus ja ummikud. Kaardil suht pisike ots võttis ilmatu aja.
Muuseumi pilet ei maksnud suurt midagi ja kohe hakkas ka pudikeelne giid varmalt teed juhatama. Nagu hiljem selgus, polnud tal muuseumiga ilmselt suurt midagi pistmist ja lahkudes teatas, et tema teenus maksis nüüd 1usd nägu. Üldiselt oli see “muuseum” üks väga hale üritus ja sai ootamatult kiiresti otsa. Kolasime siis edasi niisama piki Denpasari suuremat ( ja vägagi koledat) tänavat.
Ja siis meil joppas ikka jubedalt. Äkki kostis eemalt kummalist lärmi ja tänavaga ristus mastaapne 
matuserongkäik. Haakisime end sellele külge ja vaatasime “surnuaial” terve pika tuhastustseremoonia ära. Sellise ootamatu sündmuse jaoks polnud me kohaselt riides aga kohalikud suhtusid kontvõõraisse vägagi sallivalt. Korduvalt jagati kõigile ka konserveeritud vee topse (omakeste kulul ilmselt). Tuhastamine ise kippus natuke venima, miskit 3h veetsime seal kuuma päikese käes.
Denpasarist sõitsime imeväikese pikisuunas pinkidega traspordivahendil Jimbarani. Selle paiga tõmbenumbriks on Raamatus märgitud kohalike kaluritega sümbioosis toimivad kalarestoranid otse rannal. Plasttoolidega nigelead urkad. Valisime endale grillimiseks mingi punase kala nimega “snäpper”. Kalal ja muul lisanduval polnud väga vigagi. Ka kohalikud kärbsed arvasid ilmselt sama – plikad nägid kurja vaeva nende peletamisega.
Söögi lõppedes tekkis “restorani” 3 kitarristiga bänd, kes üritas tasulise laulu üles võtta. See tuli neil siiski kuludesse kanda. Otse loomulikult taipas peremees meile ka transporti pakkuda enne kui me ise selle peale mõeldagi oleks jõudnud.
Tegelt juhtus Jimbaranis enne õhtusööki veel selline lugu, et sel ajal kui me mööda randa jalutasime ja ookeani vett proovisime, jõudis sinna ühe tuhastusmatuse finaal. Kirev rongkäik koos gamelan-orkestriga tõi randa kadunukese tuha, et see pidulikult merre puistata.
Jimbaranist transporteerusime tagasi hotelli Sanuris. Mõnulesime basseinis ja selle serval.
Kell kaheksa saabus sinna ka Herry koos oma “Ameerika naisega”. Lobisesime päris pikalt ja kangutasime pisut ka planeeritava sukeldumise hinda. Herry oli nimetanud ca 90 usd nägu, samas oli mingi noormees meile päeval rannas pakkunud enam-vähem sama asja 50usd eest. Leppisime, et kui Herry teeb hinna 70usd ja viskab meid selle eest pärast sukeldumist ka Lovinasse mõnda sobilikku hotelli, siis lööme käed. Herry ütles, et ta vaatab, mis teha saab.
Hiljem istusime veel basseinibaaris, jõime pakse puuviljamahlu ja arendasime kohaliku baarinaisega vestlust. Too keskealine bali naine tunnistas, et oli alles mõne aasta eest avastanud, et tegelikult see jõuluvana värk ei olegi päris
Alustasime suht vara, et jõuda 10.05 väljuva lennuki peale. Pressisime suurte seljakottidega ennast imeväikesesse trammi ja sõitsime 3 peatust edasi Airport Expressi terminali. Perepilet selle moodsa rongiga lennuväljale maksis nelja peale 250HK$.
Lennuk oli pooltühi. Pärast ca 4h lendu jõudsime plaanitust 20 minutit varem kohale.
Esimene mulje lennukiaknast Balile oli, et see ei ole Bali. Lennuki aknast paistis tasane maa, mis ei olnud kooskõlas meie ettekujutusega vulkaanilisest saarest. Ülejäänud osa maast, mis ilmselt vastanuks meie ettekujutusele, oli kaugel eemal ja mähkunud pilvedesse.
Lennukit ja terminali ühendava muhvi liitekohtadest immitsevad õhujoad andsid aimu, et seekord ootab meid ees juba hoopis teine kliima. Ei tulnud pettuda – konditsioneeritud terminalist väljudes laksas soe ja niiske lapp meile vastu nägemist. Ca 30 kraadi tuuris, kuigi pilves.
Lennujaama ukse taga ootas meid väike mees sildiga, mil meie nimed peal. Olime Eestist broneerinud hotelli esimeseks neljaks ööks. Sealt see mr Wira siis meile vastu tuligi. Meid suruti väikesesse minibussi ja et me sinna ära mahuks, pandi kõik meie suured kotid juhi kõrvale istmele. 15 min sõitu ja pudikeelset tühijuttu ja kohal me olimegi. Mehed olid väga abivalmis kotte sikutama ja meid juhatama ning meie vägagi kohmetunud. Mingil hetkel tundus, et see abivalmis mees, kes ikka siin kõrval seisab, ootab äkki jootraha!? Ikka tõsises kimbatuses andsin talle 1000 kohalikku ühikut. Kuidagi piinlikult kukkus välja ja mehe olematu reaktsioon sellele ei teinud tunnet paremaks. Hilisem arvutus kurssidega andis tulemuseks, et olin talle pihku surunud 1.60 eeki. Sellest “ruts-kuuskümmend” vahejuhtumist sai veel hiljem palju ilkumist. Tagantjärele targana võib öelda, et tegelt ei oodanud ta seal ilmselt mingit tippi viskamist, see ei ole seal nii laialt levinud.
Hotell, õigemini kompleks aeda peidetud bungalow’sid, oli väga ilus. Segara Willage ehk siis Mereküla nimeks.
Sissejuhatuseks otsustasime vaadata, milline rand välja näeb. Vaevalt saime aga hotelli territooriumilt välja astuda, kui meid ründas aktiivne müük. Meie ümber tiirles müügikärbeste parv – massazh, transport, rasta patsid, paadisõit, ananass. Aga võibolla päikseprillid. Come mister – look my shop. May-be later, yeah. Wen you come back you look my sop, yeah. May-be tomorrow, yeah. Midagi sellist ei olnud me kunagi kogenud, me ei olnud selleks valmis ja põgenesime.
Mõnulesime hotelli basseinis ja kogusime ennast.
Lõpuks otsustasime siiski nina hotellist välja pista ja kuskil õhtust süüa. Spontaanselt lõppes see hoopis Kutasse sõiduga. See oli meie esimene kogemus bemo kauplemise vallas. Bemo on siis koondnimetus väikeste bussilaadsete sõidukite suhtes, millega seal ringi sõidetakse. Kohe hotelli värava taga varitses meid esimene transpordi pakkuja. Tema esimene hind oli vist 120 tuhat, mis peagi 60 tuhande peale langes. Sellegipoolest loobusime ja kõndisime pisut edasi. Transpordi pakkujatest puudust küll ei olnud ja peagi jõudsime sobivana tunduva 25 tuhandeni. Täitsa tegija tunne oli.
Kutas on kontsentratsioon, ükskõik mille, tõeliselt tihe. Otsustasime esmalt süüa ja saime seni reisi parima maitse-elamuse. Bali praetud toidud olid meeldiv kontrast HK peamiselt keedetud pudile. Naiste tellitud külmad naturaalsed mahlad olid superhead - paksud nagu püree, nii et kõrs seisab püsti. Eriti hea oli laimimahl.
Pärast sööki tegime tänavakaubanduses reha ja treenisime kauplemisoskust. Kõva kauplemise järel said naised endile sarongid. Elu näitas hiljem, et ega need mingid head diilid küll ei olnud. Kaubandust ja lahedaid avatud söögikohti tundus lõpmatus koguses olevat. Igal sammul keegi suhtleb – Hei Mister, Transport. Ja sellised rooli kruttimist imiteerivad viiped. Aeg-ajalt kuulis ka lähidistantsil fraase “mushroom”, “hashis”, “marihuana”.
Transport Kutast tagasi Sanuri õnnestus taas kaubelda 25 tuhande ühiku peale ja mitte ei saanud aru, kas mees oli õnnetu, rahul, või õnnelik.
Selg on hommikul jube valus, miskit tund aega läheb, enne kui korralikult käima saan.
Rutt ja Kalle said oma pagasi kätte.
Hommikut sõime üle tee rahvusvahelises kohvikus rahvusvahelisi saiakesi. Plikad kiljusid, meie Kallega jäime eriarvamisele. Arve 194 HK$.
Läksime jala sadamasse ja sõitsime praamiga üle väina Kowlooni.
Kohale jõudes tabas meid esimest korda reisil aktiivne müük – valdavalt rätsepateenuse pakkujate poolt.
Kowloon on kõva kontrast puhta HK kesklinna kõrval. Tänavakaubandus on äge ja lärmakas. Järgisime kaardile märgitud turismimarsruuti ja läbisime kvartalite kaupa laiutava, meil kunagi nii tuntud, Kadaka Turu hiiglasliku versiooni. Neli tundi pärast maabumist oli mõõt täis. Pääsemiseks sõitsime metrooga tagasi rannikule. Sõime mingis kaubanduskeskuses. Normaalselt söödav toit üle mitme päeva õnnestus valida. Rutt jääb eriarvamusele.
Pärast sööki võtsime puhkamiseks samas kõrval HK Space Museum’i sfäärilise kuppelkino. Temaatiliselt väga sobiv film “Ocean Men” rääkis sukeldumise sügavusrekordeid püstitavatest rivaalidest.
Muideks, Space Museum’i juures kaldapealselt avaneb ilus vaade üle väina HK pilvelõhkujatele. Eriti ilus, kui udune päike vajub Victoria Peak’i taha. Praamiga siis tagasi üle ja jalgsi hotelli. Ja siis üle tee kohvikusse chillima.
Kalle-Ruti pagasist pole mingeid uudiseid.
Kulgesime maailma pikimal eskalaatoril läbi linna. Ja siis trosstrammiga üles Victoria Peak’i tippu. Tüüpiline turistilõks. Kuni Madame Toussaud vahakujudeni välja. Vaade linnale oli suhteliselt udune ja nii kolisime sealt peagi alla. Seejärel katsetasime sõitu tavalise kahekorruselise linnatrammiga. Pisukese paanika järel selgus, et sõidu eest tasutakse väljudes. Nii 2HK$ nägu. Tramm viis meid Western District nimelisse kvartalisse. Sinna on koondunud hiinapärased putiigid, mis kauplevad kõigega, mida on maailmas võimalik kuivatada – no näiteks kuivatatud lendsisalikud.
Siis jäi meile ette kohalike suitsukummardajate tempel. Korraliku usukummardaja ülesandeks
on tekitada väikeses templiruumis võimalikult palju sinist suitsu ja siis kremateerida uksetaguses martäänahjus suitsu tekitamiseks kasutatud butafooriast ülejäänud pakkematerjal.
Lõunasöögiks valitud söökla sisendas rohkem usaldusväärsust kui eelmisel õhtul külastatud asutus. No aga tüssu saime oma toiduvalikuga ikka. Väljaarvatud Kalle, kellel õnnestus juba teist korda järjest enamvähem söödav ollus tellida.
Üritasime korraks ka kaubandusse siseneda, aga ei tulnud välja. Jõuluhullus keset suve tundus natuke perversne. Päikeseloojangul läbisime HK pargi. Hämaras loojanguvalguses pakkusid peegelduvad pilvelõhkujad suurepäraseid vaateid. Lihtsalt seisime ja vaatasime. Kahjuks olid mõlemad kaamerad selleks hetkeks juba tühjad – üks filmist ja teine voolust. Läksime siis paariks tunniks hotelli ennast ja aparaate laadima.
Õhtune tuur viis meid läbi HK versiooni Time Square’st, mis originaali kõrval suht niru välja näeb. Tüssu saime ka ideega minna jahtklubisse vaatama, et mis jahid ka uhke linna kai ääres seisavad. Ilmatu vantsimise järel selgus, et see on suletud territoorium. Siis veel ilmatu vantsimine ja jõudsime Convention Centre kaldapealsele. Taas avanesid väärt vaated öistele pilvelõhkujatele.
Väsinud ja näljasele inimene, kes pubis maandub, võib lõdvalt müüa mida iganes. Hiljem selgus, et nii joodud vesi kui ka klaas õlut olid mõlemad ühtlaselt maksnud ca 80 eesti krooni.
See oli nüüd igatahes üks väga pikk päev.
Tallinn Helsinki lennuk oli silmini täis ja vastikult plärisevate propelleritega. Vaatamata kartustele läks Helsingis kõik väga sujuvalt – väljuva lennu värav oli kohe saabuva kõrval.
Londoni suunduv lennuk oli juba oluliselt kobedam. Iga 3m tagant olid laes displeid, mis muuhulgas lennuki ninas oleva kaamera pilti tõusu ja maandumise ajal üle kandsid. Aga kasutu, sest pimedas polnud sealt niikuinii midagi näha. Küll osutusid muljetavaldavaks Londoni tuled lennuki aknast. Selline tsivilisatsiooni elektritulede valgusniidistik tihedemate ja hõredemate klompidega ulatus silmapiirini. Ja veel jäi silma, et London on suhteliselt vesine koht.
Järgmise lennu peale ümberistumiseks pidime bussiga neljandasse terminali sõitma. Bussijuht istus muidugi kogu reisi kõrvalistmel. Heathrow neljas terminal ise oli pettumus – vähe atraktsioone ja kaubandust, mis meie nelja ootetundi võiks sisustada. Aeg läks raskelt, lennukis äraistutud selg valutas ka vastikult. Sain Kallelt mingit salvi, mis naha põlema paneb. Ehk siis tuimestab seljavalu seeläbi, et nüüd on sul uus ja hoopis teravam nahavalu. Siiski, üks atraktsioon seal neljandas terminalis on – ühes raamatupoes sattusime peale Hugh Grant’ile.
Järgmise masinana anti meile ette suur Boeing 747. Selline küüruga ja kohati kahekordne.
Esimene, mis silma jäi oli, et stjuardessid on öö-koledad. Teine mulje oli, et iga seljatoe sees on reisijale personaalne ekraan, milles miskit 18+ videokanalit ja lennuinfo. Seda oli silmal juba parem vaadata. Meie kohad olid kogu lennuki eelviimases reas, mistõttu söök lasi ennast oodata.
Pärast kahte veinikest, sööki ja filmi saaabus uni, koduse aja järgi nii 2..3 paiku. Miskit 4..5 tundi suutsin magada. Lennuki aknakatted olid alla tõmmatud, nii, et väljas toimuvas ja ajaarvamises polnud erilisi pidepunkte. Vahepeal natuke raputas ka. Kuskil Moskva kandis, ma mäletan. Hommikul siis soe söök ja olimegi kohal. Hong-Kongis kell ca 1600.
Maapeal, kohe lennukikoridorist väljudes tabas meid esimene vastulöök. Kole tütarlaps punases hoidis käes silti Ruti nimega ja teadis rääkida, et Ruti-Kalle kotte selle lennuki peal nüüd küll ei ole. Minu ja Kadri kilekookonid olid aga ilusti tervelt kohal. Puuduv pagas lubati saabudes hotelli järgi toimetada.
Otsustasime lennujaamast HK saarele sõita bussiga (miskit 40 HK$). Saime bussi teisel korrusel esimese rea – suurepärane väljavaade. Sõit pimedas tuledesäras linna oli silmiülendav. Ulmefilmidest tuttavatest kaadritest, kus taevakõrguste majade vahel õhus risti rästi kihutavad sõidukid, olid puudu vaid ainult need ülemiste korruste sõidukid.
Võimsad vaated. Linna südame lähenedes liiklus takerdus ja veetsime ummikutes ca 40 min. Sellest poleks suurt lugu olnud, kui just bussi konditsioneerid täiega poleks jääd tootnud. Seda toredam oli bussist väljudes linna soe ja sumisev atmosfäär. Astusime ca 200m pikki tänavat tagasi hotelli Empire. Saime toad 17 korrusel, nii keskpärase vaatega. Pärast kosutavat dušši läksime linna peale.
Öised pilvelõhkujad olid silmale ahmimiseks. Süüa otsustasime lõpuks ühes 10m2 suuruses kohalikele suunatud putiigis. Inglise keelt ei räägitud, tellimine käis piltide ja näppude vahendusel. Söök oli jube. Räägin siin enda eest –teistel läks võibolla tiba paremini. Ja anumatest raskesti kättesaadav oli kõik ka. Ca 50 eek nägu oli see õppetund. Nurgapoest läbi ja hotelli magama.
